Kokkuvõte ja tulevikuväljavaated

Eesti välispoliitika on viimase kahekümne aastaga teinud läbi mitmesuguseid muudatusi ning on olnud mitmeid saavutusi. Eesti alustas Nõukogude Liidu alt vabanenud väikeriigina, kellel oli vaja teha otsus, kas vaadata itta või läände ja valiti lääs. Euroopa kasuks oli poliitikute üldine maailmavaade, rahvusvaheline olukord ning agressiivne idanaaber. Tee läände ei olnud väga lihtne, kadus ära idapoolne turg, mis mõjutas majandust ning lääneriikidest oli ühiskond väga erinev ja majandus kõvasti mahajäänum. Siiski, eelkõige Euroopa Liidu abiga ning riigi enda sihipärase tööga jõuti selleni, et 2003. aastal küsiti juba rahvahääletusel, kas eestlased soovivad astuda Euroopa Liitu, jaatav vastus viiski liitumiseni 2004. aastal, 2011. aastal võeti kasutusele ka euro. Eesti on vahepeal jõudnud liituda paljude rahvusvaheliste organisatsioonidega, sealhulgas arenenud riikide majandusküsimustega tegeleva OECD ning lääneriikide julgeolekuorganisatsiooni NATO-ga. Eesti sõdurid on osalenud mitmetel rahvusvahelistel missioonidel, aga Eesti on tõusnud ka abi saavast riigist abi andvaks. Eesti abistab mitmeid teisi endiseid Nõukogude Liidu riike arengukoostöö raames, aga antakse ka humanitaarabi ning toetatakse demokraatia levikut mitmel pool maailmas. Eesti on jõudnud punkti, kus välispoliitikat eriti enam ei ole, väga selgeid eesmärke endale ei seata ning sarnanetakse pigem Soome ja Lätiga ehk keskendutakse välispoliitikas humanitaarküsimustele ning maailma parandamisele, enda kodanike abistamisele ning osalemisele organisatsioonides. Samas, välispoliitilisi valikuid, mida Eesti võiks teha, on tegelikult veel.​

Eestil on tulevikuks mitmeid võimalusi, neist enamik on rohkem või vähem juba praegu arutluse all või käimas, võimalik oleks nende seas veel prioretiseerida. Eesti võib saada selleks sillaks, kelleks ta ennast peab ehk ühendada ida ja lääs, olla vahendaja Euroopa ja Venemaa või Euroopa ja endiste NSVL-i riikide vahel. Selleks oleks vaja resursse rohkem sinna suunata ning ennast neis riikides rohkem pildile tuua, samas vältida Georgia sõjaga üles tõusnud probleeme. Eestil on võimalus võtta ette Läänemere koostöö juhtimine, selleks tuleks oma bilateraalsete suhete arendamisel võtta seda eesmärki arvesse ning suunata seeläbi ka oma naabrite käitumist. Eesti puutub Läänemerega väga palju kokku, on suur merepiir, seega vajadus mere korrastamise järele on riigil kindlasti olemas. See aitaks korrastada ka Eesti välissuhete murelast — suhteid Venemaaga. Riigile tuleks kasuks, kui need probleemid laheneks, oleks piirileping ning suureneks kahe riigi omavahelised kaubandussuhted. Välispoliitiliselt on muidugi ka teisi variante, Eesti võib asuda juhtima ka Euroopa püüdlusi aidata kolmandaid riike või keskenduda tegevustele ÜRO-s. Ressursid on piiratud, seega kõiki asju korraga teha ei saa, kuid mõned ideed võetakse tulevikus kindlasti eesmärgiks. Eesti välispoliitika on teinud läbi väga pika tee ning pikk tee on kindlasti veel ees. Ühte sorti keerulised ajad on möödas, nüüd tuleb leida uued eesmärgid ja asuda neid ellu viima.​

Lisateave artikli kohta