Liitumine Euroopa ja NATO-ga

Eesti välispoliitilisi ja ka sisepoliitilisi tegevusi ilmestas ligi kümme aastat liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga, mis lõpuks sai teoks 2004. aastal. Sellele eelnesid aga kaks suhteliselt erinevate raskustega teed. Euroopa Liidu puhul olid peamisteks raskusteks ühiskondlikud ümberkorraldused, võimekus liiduga liituda, NATO puhul aga teiste riikide, eelkõige USA arvamus Eesti liitumisest.​

Euroopa Liit sündis Euroopa Ühenduste põhjal 1992. aastal, kui Ida-Euroopa oli juba Nõukogude Liidust vabanenud ja oli selge, et vähemalt osad neist riikidest hakkavad Euroopaga liitumiseks soovi avaldama. Selle ennetamiseks loodi 1993. aastal Kopenhaageni kriteeriumid, mis sätestasid, kes ja millistel alustel saab liiduga liituda. Olulised kriteeriumid olid demokraatlikkus ja vabaturumajanduse järgimine. Seda kõike võtsid Balti riigid arvesse, kui nad 1995. aasta juunis kirjutasid alla assotsiatsioonilepingule, mis on liitumise eelaste. Eesti esitas seejärel ametliku liitumisavalduse 28. novemberil 1995. Sellele järgnes ettevalmistav periood ning ametlikud liitumisläbirääkimised algasid 13. detsembril 1997. See tähendas, et väike osa teest oli läbitud — Eesti oli põhimõtteliselt Euroopa Liidu jaoks sobilik, aga suur osa teest oli veel ees, Eesti pidi läbima kõik liitumisläbirääkimiste osad — erinevad peatükid.

Liitumisläbirääkimised koosnevad erinevate teemade peatükkidest, milles on vaja konsensusele jõuda, et riik saaks liituda, peatükke on kokku 31. Peatükkide teemad puudutavad kõiki Euroopa Liidu jaoks olulisi valdkondi, majandusega on seotud: teenuste, kaupade, inimeste ja kapitali vaba liikumine, finants-, konkurentsi- ja majanduspoliitika, ettevõtluse, transpordi, energia, maksunduse, põllumajanduse, kalanduse ja infrastruktuuri küsimused. Sotsiaalsemad teemad puudutavad sotsiaalpoliitikat, erinevaid informatsiooni ja meediaga seotud teemasid, toiduohutust, haridust, kultuuri, teadust ja regionaalpoliitikat. Liskas on olulised välispoliitika, kaitse ja õiguskorralduse küsimused. Kõik peatükid vaadatakse kõigepealt läbi, millised EL-i aktid võetakse üle kas otse või väikeste muudatustega, millised nõuded vajavad aega ning mis ei sobi üldse ehk millistes valdkondades on vaja erandeid. Protsessiga tegelevad nii liituda sooviv riik kui ka Euroopa Liit.​

Eesti alustas läbirääkimisi 1997. aastal ning lõpetas need 2002. aastal, kui kõik peatükid olid läbi vaadatud ja suletud. Eestis tegeles liitumisega kokku umbes 700 inimest. Eesti üleminek oli keksmise raskusastmega, kui võrrelda teiste riikidega. Erandeid jäi väga vähe ning pikendusperioode oli samuti suhteliselt vähe. See tähendas, et liitumise tehniline pool läks Eesti jaoks edukalt. Mõningad erandid, mis sisse jäid, puudutasid eelkõige Euroopa enda piiranguid Eesti tööjõu vabale liikumisele (liikumine plaaniti avada alles hiljem), Eesti enda erandid puudutasid mõningaid toiduaineid.​

​Liitumise tehniline pool oli vaid üks osa liitumisprotsessist, veel enam oli oluline rahvusvaheline üldsus ning poliitilised kokkulepped. Toomas-Hendrik Ilves ja teised tolleaegsed poliitikud olid väga aktiivsed läbirääkijad ja käisid erinevatel kohtumistel liikmesriikidega, kes lõpptulemusena otsustasid Eesti liitumisvõimekuse. Liitujaid oli tol hetkel ju teisigi, soovijaid oli üle kümne, neist enamik endised Nõukogude Liidu liikmed või mõjualused. Paljud neist riikidest olid majanduslikult väga mahajäänud, seega oli Euroopa Liidul vaja investeerida potentsiaalsetesse liikmetesse väga palju. Esimene huvigrupp oli Ida-Euroopa keskosa piirkond, eelkõige Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia, lisaks veel Balti riigid, Rumeenia-Bulgaaria, Sloveenia-Horvaatia, Malta ja Küpros. Erinevad riigid täitsid nõudmisi erineva kiirusega ning arutati, millises järjekorras riigid sisse võtta. Plaane oli mitmeid, näiteks võtta riigid sisse kahes grupis, kus edukamad saavad liituda varem ja teised hiljem, Eesti jäi edukamate gruppi. Eesti pürgis liitu küll koos teiste Balti riikidega, aga tegi seda siiski üksi ehk oli valmis liituma ka ilma Läti ja Leeduta, mis mõjutas tol hetkel ka riikide omavahelisi suhteid. Lõpptulemusena võeti 2004. aastal vastu kõik riigid, kes olid valmis, kokku kümme riiki ehk kõik eelpool mainitud, välja arvatud Rumeenia-Bulgaaria ja Horvaatia, kes kõik jätkasid protsessi.

Liitumisleping allkirjastati Eesti ja Euroopa Liidu vahel 16. aprillil 2003, millele järgnes rahvahääletus liitumise osas. Eesti rahvahääletusel osales umbes 555 000 inimest (64% hääleõiguslikest kodanikest), kellest 67% vastas liitumisele jaatavalt. Referendumile eelnes pikk kampaania mõlema poole kaitseks. Liitumise pooldajad olid peaaegu kõik parlamendierakonnad ning mitmed aktiivsed MTÜ-d, kes tegid kampaaniaüritusi üle Eesti. Peamised toetusargumendid olid majanduslikud (EL toob kaasa majanduskasu), emotsionaal-kultuurilised (Eesti kuulub Euroopasse) ja üldiselt juba valitud teele toetavad. Euroopa Liidu vastaste peamised argumendid puudutasid krooni kadumist, võimu ära andmist ning EL-i võrdlemist Nõukogude Liiduga. Parlamendierakondadest jäi Keskerakond neutraalsele seisukohale, mõned äärmuserakonnad olid liitumise vastu (Iseseisvuspartei jne). Rahvas oli liitumise poolt, hääletustulemuste põhjal astus Eesti koos üheksa teise riigiga Euroopa Liidu liikmeks 1. mail 2004.​

Euroopa Liiduga liitumine ei olnud liitumisprotsesside viimane aste, vaid üks sisemine ring oli veel, millega Eesti liituda soovis — eurotsoon. 2002. aastal loodi erineva majanduspoliitika ühtlustamise tulemusena ühisraha euro, mis pidi tulevikus ühendama kogu Euroopa Liidu rahandussüsteemid (erandiks Rootsi ja Ühendkuningriigid). Peale selle, et võeti kasutusele ühine raha, kaasnes rahaliiduga liitumisega ka kogum nõudeid, mis vaja täita, sealhulgas inflatsiooni kontrolli all hoidmine, riigieelarve tasakaalustamine ja rahanduse üldine stabiliseerimine. See pidi tagama investoritele kindluse, et eurotsooni riikidega on ohutu läbi käia ning riikide valitsustel hoitakse silma peal. Eesti alustas teed euroalaga liitumise poole kohe pärast liiduga liitumist. Eesti peamised probleemid liitumisega tulenesid liiga kuumast majandusest, mis ei lasknud intresse stabiliseerida ning esimese idariigina liitus euroga Sloveenia. Eesti sai eurotsoonilt nõusoleku liitumiseks alles 2010. aastal. Eesti avaldas seejärel ametliku liitumistaotluse ja liitumine toimus 2011. aasta 1. jaanuaril. See otsus tõi Eestis kaasa mitmesuguseid arvamusi, eelkõige oli probleemiks euroala majanduste nõrgenemine maailma majanduskriisi tingimustes, juba 2010. aastaks oli selge, et mõningad Euroopa Liidu riigid ei vasta tegelikult eurotsooni nõuetele ja on majanduslikult väga raskes seisus. Eurotsooni vastased leidsid, et Eesti liitub „uppuva laevaga”, pooldajad aga väitsid, et Eesti saab eurotsoonist ainult võita ning peale muu on võimalik Eestil ka Euroopa Liidu tegemisi rohkem mõjutada. Üks vastuargument oli ka kardetud hinnatõus, mis pidi kaasnema eurole üleminekuga, sellekohaseid näiteid oli Soomest ja muudest liitunud riikidest ning ka Eesti enda kogemus Euroopa Liiduga liitumisest, mis kolmandate riikide tollimaksudest tõusmisest tulenevalt oli kaasa toonud mitmete kaupade kallinemise (näiteks suhkur). Eesti siiski liitus euroga 2011. aasta jaanuaris ning on sellest alates teinud aktiivset koostööd teiste euroala riikidega Kreeka ja muude küsimuste lahendamisel.​

​Eesti liitumisel NATO-ga tekkisid teised probleemid, mis sõltusid hoopis muudest küsimustest. Loomulikult olid ka siinkohal olulised sisemised muutused, mõned reformid kattusid ka Euroopa Liidu soovidega. Eesti pidi olema valmis teatud sõjaliseks võimekuseks, vähemusrahvaste ja demokraatia kaitseks, tsiviilkaitseks ja võitluseks korruptsiooniga ning üleüldiseks majanduslikuks ja ühiskondlikuks stabiilsuseks. See ei nõudnud väga suuri ühiskondlikke muudatusi, sest mõned asjad olid tagatud juba Euroopa Liiduga liitumisel, kuid enamik korralduslikke muudatusi ei puudutanud rahva igapäevast elu-olu. Seetõttu ei olnud Eestis ka väga suurt diskussiooni selle üle, kas Eesti peaks NATO-ga üldse liituma. Väga palju räägiti pigem NATO vägede valmisolekust Eestit kaitsta Venemaa või muu vaenlase eest, toetuti arusaamale, et NATO peab liikmeid kaitsma, seega NATO liige olemine toob automaatse kaitse. Võrreldes Euroopa Liiduga polnud NATO-ga liitumise osas suurt debatti, mis on erinev näiteks Soomest, kus NATO-ga liitumise teemadel räägitakse siiani ning Soome ja Rootsi pole veel aastaks 2012 NATO-ga liitunud ning on indikeerinud, et ei soovi seda ka tulevikus. Eesti oli valmis ja soovis liituda.

NATO-ga liitumise puhul oli Eesti peamine takistus NATO huvi Eestit vastu võtta, mida takistas kaks peamist probleemi. Eesti oli ja on väga väike, suhteliselt nõrga kaitsevõimega riik ning samal ajal potentsiaalne probleemiallikas, eelkõige oma idanaabri tõttu. Venemaa arvamus Balti riikide liitumisest ei olnud positiivne ning see mõjutas läbi 1990ndate ka liitumisteemalisi arutelusid. USA ajakirjandus oli NATO laienemise vastu, sama ka USA poliitiline eliit. Vähemprobleemsed riigid Ungari, Tšehhi ja Poola võeti vastu juba 1999. aastal, teistega sooviti oodata. Eesti ja teiste keeruliste riikide liitumisele aitas aga kaasa 2001. aastal muutunud rahvusvaheline olukord ehk 11. septembri terrorirünnakud ning USA sõprade ja vaenlaste nimekirja muutumine. Venemaa ja USA olid paremates suhetes ning kõikvõimalikke liitlasi oli juurde vaja. Terrorirünnakutele järgnenud sõjad Afganistanis ning hiljem Iraagis olid samuti olulised, Eesti osales mõlemal missioonil, Eesti toetas aktiivselt Iraagi invasiooni ka laiema avalikkuse ees. Kõik need asjad koos viisid selleni, et NATO, eelkõige USA, olid valmis Balti riike vastu võtma ja 29. märtsil 2004 liituski Eesti NATO-ga.​

​Eesti liitumine oluliste rahvusvaheliste organisatsioonidega oli 1990ndate alguse läänepoliitika ja pika tööprotsessi tulemus. Sellega sai otsa ka eesmärgistatud välispoliitika ning oma tegevuste põhiosa on suunatud nüüd teistele valdkondadele, nagu tegeuvsed organisatsioonide sees, välisabi ja arengukoostöö.

Lisateave artikli kohta