Eesti haldusterritoriaalse jaotuse ja korralduse areng 1990. aastatest (II osa)

1990. aastatel saavutati vähe edu haldusterritoriaalse korralduse osas. Õigupoolest jäi bilanss selliseks, et viis kohaliku omavalitsuse üksust hoopis jagunesid 1993. aastal ning ainult kaheksa paari ühinesid ajavahemikus 1996–99. Vähese edu põhjusi oli palju. Just rahva demokraatliku elukorralduse ihalus oli peamine tegur, miks tol ajal ei saanud asuda suuremaid kohaliku omavalitsuse üksuseid moodustama. Tegelikkuses aga sooviti ja Riigikogu otsusel kohati realiseeriti hoopis vastupidist eesmärki. Enne 1995. aastat, kui võeti vastu Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus, ei olnud kohaliku omavalitsuse üksuste liitumine või liitmine ilma Riigikogu igakordse vastava otsuseta võimalikki. Kuni 1998. aastani sai ühinemine toimuda üksnes koos kohaliku omavalitsuse volikogude korraliste valimistega. Seega said esimesed vabatahtlikud ühinemised teoks alles 1996. aasta oktoobris ning tol korral ühinesid Halinga vald ja Pärnu-Jaagupi alev. 1998. aasta veebruaris võimaldati seaduse muudatusega ühinemisi ka volikogude korraliste valimiste vahelisel ajal. Seda võimalust kasutasid sama aasta sügisel üksnes Abja vald ja Abja-Paluoja linn. Seejuures tõusetus aga probleem seonduvalt korraliste valimiste vahelisel ajal valitud volikogu tegutsemisperioodiga. Sätestas ju põhiseadus kohaliku omavalitsuse volikogu volituste perioodina kolm aastat. Edasiste segaduste vältimiseks kaotati peagi ühinemise võimalus korraliste valimiste vahelisel ajal. See taastati alles 2003. aastal põhiseaduse paragrahvi 156 muudatusega.

1999. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel ühinesid Antsla vald ja Antsla linn; Kaarma vald ja Kuressaare vald; Karksi vald ja Karksi-Nuia linn; Lihula vald ja Lihula linn, Pühajärve vald ja Otepää linn; Vihula vald ja Võsu vald (alev).

2002. aastal lisandus neile veel 11 kohaliku omavalitsuse üksust, mis ühinesid valdavalt paarikaupa (Anija vald ja Kehra linn; Kohila vald ja Kohila vald (alev); Rapla vald ja Rapla linn; Räpina vald ja Räpina linn), aga erandina ühines üks kolmik — Märjamaa alev, Märjamaa vald ja Loodna vald. 2002. aasta sügiseks oli Eestis 247 kohaliku omavalitsuse üksust, sh 205 valda ja 42 linna. 2002. aasta 20. oktoobri kohalike volikogude valimiste järgselt jäi järele 241 kohaliku omavalitsuse üksust, neist 39 linna ja 202 valda.

2005. aasta 16. oktoobril toimunud kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste järgselt vähenes kohaliku omavalitsuse üksuste arv 14 võrra (seejuures 6 linna ja 8 valla võrra). Ühinesid:

  • Tamsalu linn ja Tamsalu vald (Tamsalu vallaks);
  • Tapa linn, Lehtse vald ja Saksi vald (Tapa vallaks);
  • Jõhvi linn ja Jõhvi vald (Jõhvi vallaks);
  • Avanduse vald ja Väike-Maarja vald (Väike-Maarja vallaks);
  • Suure-Jaani linn, Olustvere vald, Suure-Jaani vald ja Vastemõisa vald (Suure-Jaani vallaks);
  • Kilingi-Nõmme linn, Saarde vald ja Tali vald (Saarde vallaks);
  • Kuusalu vald ja Loksa vald (Kuusalu vallaks);
  • Türi linn, Kabala vald, Oisu vald ja Türi vald (Türi vallaks).

2005. aasta ühinemistega toimusid ka muudatused maakondade piirides, sest varem Järvamaa koosseisu kuulunud Lehtse vald liideti Lääne-Viru maakonda. Probleeme on tekitanud endise Kabala valla kui Võhma vahetu tagamaa kuulumine Järva maakonna koosseisu, sest Võhma ise on Viljandi maakonnas.

2005. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste järgselt jäi Eestisse 227 kohaliku omavalitsuse üksust — 194 valda ja 33 linna. Linnu kui asulaid on 47, sest 14 linna on vallasisesed linnad (ilma linnavolikoguta, -valitsuseta ja -peata). Neli viiendikku kohaliku omavalitsuse üksustest on alla 2500 elanikuga, kusjuures neis elab kõigest veerand rahvastikust (tabel 2).

Eesti valdade ja linnade jagunemine rahvaarvu (2004. aasta andmed) alusel 2005. aasta lõpus
Elanike arv vallas või linnas
Valdade või linnade arv
Elanike arv
% Eesti rahvaarvust
Üle 250 000 1396 375
29,4
100 001 – 250 000 1101 2977,5
50 001 – 100 000 167 355
5,0
10 001 – 50 000   
12243 10318,0
5001 – 10 000
 
31198 87014,7
2501–5000 44156 001
11,5
1001–2 500
106
165 148
12,2
Kuni 1000 3222 519
1,7
Kokku
2271 351 069100

Tabel 2

Huvitav ja igasuguse haldusreformi kavandamise seisukohalt oluline on meie kohaliku omavalitsuse võrdlus teiste riikidega. Suhteliselt lihtne on võrrelda kohaliku omavalitsuse üksuste suurust (keskmist rahvaarvu või pindala). Tuleb tõdeda, et Euroopas on kohaliku omavalitsuse üksused riigiti väga erineva keskmise suurusega. Kui Rootsis on kommuuni keskmine elanike arv 30 000 inimest, siis Prantsusmaal on see näitaja kõigest 1600 inimest. Soomes elab vallas (sh linnades) keskmiselt 11 600 inimest. 2005. aasta augustis esitati avalikkusele Soome kohaliku omavalitsuse ja teenuste reformi radikaalset kava. Peetakse otstarbekaks jätta Soomes senise ligi 450 valla ja linna asemel alles 20 (senine kohaliku omavalitsuse üksuste koostöö maakondade arv). Kohaliku omavalitsuse üksuste (maavaldade ja linnade) keskmine rahvaarv on nii Eestis kui ka Euroopa Liidus tervikuna üsna sarnaselt 5500–6000 elanikku.

Viimasest tõdemusest hoolimata vajab Eesti haldusterritoriaalne korraldus muutmist. Eesti keskmise maavalla suurus on alla 2500 elaniku ning senistest ühinemistest hoolimata on jätkuvalt ebaratsionaalseid üksusi — nn rõngasvaldu, kus keskasula kui teeninduskeskus on administratiivselt lahutatud oma tagamaast. Kuid haldusterritoriaalset reformi ette valmistades ja läbi viies peab olema objektiivne. Eksitav on sageli kõlav seisukoht, et valdade arvu vähendades on võimalik saada suurt kokkuhoidu kohaliku omavalitsuse ametnike arvus ja halduskuludes. Neis sadakonnas vallas või linnas, mida ühinemine eelkõige võiks väiksuse jms tegurite tõttu puudutada, töötab kõigest tuhatkond ametnikku ja ka neist vajatakse osa ühinevates suuremates valdades. Aga siis üsna tõenäoliselt ka suurema töömahu, vastutuse ja vastavalt kõrgema palgaga.

Haldusterritoriaalse korralduse muutmise võib algatada Vabariigi Valitsus või kohaliku omavalitsuse volikogu. Aga vastavalt põhiseadusele ja Euroopa kohaliku omavalitsuse hartale ei tohi kohaliku omavalitsuse üksuste piire muuta asjaomaste kohaliku omavalitsuse üksuste arvamust ära kuulamata. Üldjuhul toimub piiriküsimustes kohalik rahvaküsitlus. Kohaliku omavalitsuse tasandil haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsuse teeb Vabariigi Valitsus.

Lisateave artikli kohta