Eesti haldusterritoriaalse jaotuse ja korralduse areng 1990. aastatest (I osa)

Kohaliku omavalitsuse taasloomise perioodil 1990. aastate algul oli olukord Eestis vallapiiridega mitmepalgeline. Kuigi paljudes kohtades sooviti haldusüksuse piire muuta, olid ettepanekud põhimõtteliselt väga erinevad. Mõnel pool sooviti valda taastada 1920. aastate alguse piirides, teisal aga 1939. aasta vallareformi järgsetes piirides. Viimane oli siiski domineeriv soov. Kohati taheti valda näha koguni nõukogude ajal edukalt tegutsenud majandi (kolhoosi, sovhoosi) piirides, sest külanõukogude piire oli omal ajal püütud järjest enam sobitada kohalikku sotsiaalset infrastruktuuri ülalpidavate majandite piiridega. Tagantjärele võib öelda, et oligi hea, et juba 1990. aastate alguses ei hakatud intensiivsemalt piiridega tegelema, eriti arvestades, milliseid vastuolusid põhjustas selle reformi sisu 10–15 aastat hiljem. See tegevus oleks kindlasti põhitähelepanu endale tõmmanud hoopis olulisemate kohaliku omavalitsuse sisuliste küsimuste lahendamiselt.

Ülemnõukogu Presiidiumi haldusreformi ekspertkomisjonil tuli piiride küsimusega siiski sageli tegeleda. Komisjoni üldine seisukoht oli, et enne kui „piiritulpade ümbertõstmisele” pühenduda, tuleb üleriigiliselt ja sisuliselt taastada kohalik omavalitsus ning siis lahendavad piirivaidlusi võrdsed õiguslikud subjektid — omavalitsusliku staatusega üksused. Küll aga asuti lammutama Kohtla-Järve suurt aglomeratsiooni, mis liiatigi koos Narva ja Sillamäega toetas Kirde-Eesti autonoomse oblasti provokatiivset, Eesti kui unitaarriigi terviklikkust lõhkuvat ideed. 1990. aastal moodustati Kohtla-Nõmme alev Ida-Viru maakonna koosseisus. 1991. aastal taastati Jõhvi iseseisva linna ja maakonnakeskuse staatuses. Samuti moodustati 1991. aasta oktoobris Ahtme linn ning Sompa, Oru ja Kukruse alev, kuid juba 1993. aastal tunnistati see otsus kehtetuks. Sel aastal võttis Riigikogu vastu Kohtla-Järve linna territooriumi halduskoosseisu muutmise seaduse, millega likvideeriti 1950. aastal moodustatud Viivikonna alev iseseisva haldusüksusena ning tema territoorium jäeti Kohtla-Järve linna koosseisu.

Suured muudatused Eesti administratiiv-territoriaalses korralduses toimusid 1993. aastal. Riigikogu otsustas 1993. aasta 11. märtsi otsusega „Kernu, Saksi, Kaiu ja Kiili valla eraldumisest Nissi, Kadrina, Juuru ja Saku vallast ning Torgu valla taastamisest” moodustada juurde viis uut valda. Kuna 1992. aasta põhiseadus enam aleveid ette ei näinud, siis 1993. aastal anti Riigikogu otsusega Abja-Paluoja, Karksi-Nuia, Narva-Jõesuu, Põlva, Räpina ja Võhma alevile linna staatus ning Narva-Jõesuu linn, mis varem kuulus alevina Narva linna koosseisu, arvati Ida-Viru maakonna koosseisu. Sama otsusega anti Vabariigi Valitsusele õigus otsustada teistele alevitele linna või valla staatuse andmine nende volikogude taotluse alusel. Vabariigi Valitsus otsustas 25. augustil 1993. aastal anda kohalike volikogude ettepanekul Kehra, Lihula, Loksa, Püssi ja Saue alevile linna staatuse, aga Aegviidu, Järvakandi, Kohila, Kohtla-Nõmme, Lavassaare, Märjamaa, Pärnu-Jaagupi, Tamsalu (1996. aastal soovis ja sai linna staatuse), Tootsi, Võsu ja Vändra alevile valla staatuse. Valla staatuse saanud alevitele jäeti õigus kasutada oma asjaajamises ja sümbolitel mõisteid „alev”, „alevivolikogu” ning „alevivalitsus”, sest tekkis kurioosne olukord, kus oli kaks Kohila, Märjamaa ja Vändra valda.

9. märtsil 1994. aastal võttis Riigikogu vastu Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse, mille kohaselt Suur-Pakri ja Väike-Pakri saare ning Pakri poolsaare maa-ala otsustati jagada Padise ja Keila valla ning Keila linna haldusterritooriumiks Vabariigi Valitsuse poolt määratud piirides, lähtudes majanduslikust otstarbekusest, ajalooliselt väljakujunenud haldusterritoriaalsest korraldusest ning kuulates ära vastavate kohaliku omavalitsuse üksuste volikogude arvamused. Sama seaduse kohaselt liideti Paldiski linna maa-ala Keila linna haldusterritooriumiga Keila linna Paldiski linnaosaks. 1996. aasta 20. oktoobril toimunud kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste järgselt sai Paldiski tagasi iseseisva linna staatuse.

Riigikogu võttis 1995. aasta 22. veebruaril vastu Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse, mille paragrahv 5 sätestas lõpuks uuesti (eelmine kord oli ENSV konstitutsioonis) Eesti pealinnana Tallinna. Vahepealsel perioodil tehti pealinna osas erinevaid ettepanekuid. Neist kindlasti kummalisimana esitati 17. jaanuaril 1994. aastal Riigikogu menetlusse seaduse eelnõu, mis muu hulgas nägi ette, et „1. Eesti Vabariigi pealinn on Ruhnu…”

Lisateave artikli kohta