Haldusterritoriaalse jaotuse ja korralduse mõiste ning koht riigis

Esmalt peab selgitama terminite „haldusterritoriaalne jaotus” ja „haldusterritoriaalne korraldus” erinevust, sest neid kasutatakse sageli vääralt ja isegi sünonüümidena. Vastavalt 1995. aastal vastu võetud Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusele:
1) territooriumi haldusjaotus on Eesti territooriumi jaotus maakondadeks, valdadeks ja linnadeks;
2) territooriumi haldusterritoriaalne korraldus on Eesti territooriumi jagunemine haldusüksusteks, mis on haldusjaotusel põhinev, seaduse ja teiste õigusaktidega kindlaks määratud staatuse, nime ja piiridega üksus, mille piires teostatakse riiklikku või omavalitsuslikku haldamist.

Seega kui räägitakse või kirjutatakse valdade arvu vähendamisest x arvu võrra või x korda, siis on tegemist haldusterritoriaalse korralduse muutmisega. Kui kasutatakse terminit „haldusterritoriaalse jaotuse muutmine või reform”, siis eeldab see kas maakondade või valdade või linnade kui põhimõtteliste haldusterritoriaalsete üksuste kaotamist. Vallad ja linnad on aga ka põhiseaduses märgitud ja seega tuleks eelnevalt muuta põhiseadust.

Vallas või linnas võib moodustada vastavalt osavaldu ja linnaosi. Asulad on Eestis linn, alev, alevik ja küla. Küla on maa-asula ja teised on linnalised asulad Seejuures alevik on vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele linnaline asula alles 1996. aastast. Linn haldusüksusena on samades piirides ka asula. Linn võib jaguneda asumiteks.

Ratsionaalse haldusterritoriaalse korralduse poole püüdlemine on aastatuhandeid olnud inimkonna soov. Vana-Roomas loeti otstarbekaks linna suuruseks 5040 kodanikku, mis vastas umbes 30 000 elanikule. Põhimõtteks oli, et kõik tunneksid üksteist. Samas on see valdkond avalikus halduses kõige konservatiivsem. Eesti aladel viidi esimene kogu territooriumi hõlmav radikaalne haldusterritoriaalne reform läbi 1890. aastatel, mil esialgu mõisate kaupa moodustatud valdade arvu vähendati ca tuhandelt neljasajale. 1920.–30. aastatel seati Eesti Vabariigis eesmärgiks alla 2000 elanikuga valdade ühendamine, sest neis kulus rohkem kui pool valla eelarvest halduskuludeks. Reformini jõuti aga alles 1. aprillil 1938. aastal, kui valdade arvu vähendati 365-lt 248-le, millele lisandus 33 linna. Kriteeriumideks seati, et ratsionaalse suurusega on vald, mis antud ülesannete hulga puhul suudab neid kõige paremini ja otstarbekamalt täita ning mis seejuures on rahvale kättesaadav ja mille ülalpidamine kõige odavam. Reformi üks majandusanalüütikuid Eduard Krepp kirjutas 1938. aastal, et „teoreetilised arvutused on näidanud, et 2000–3000 elanikuga vald on meil praeguse majandusliku arengu astme ja liiklemisolude juures parajaks optimaalseks vallaks.” Reformi teine ideoloog, hilisem Tartu Ülikooli rektor Edgar Kant märkis, et „kogukondlike omavalitsuste reformimine on olnud alati ja kõikjal raskemaid küsimusi valitsemise alal”.

Okupatsiooni põlistamisel on üks tulemuslikumaid vahendeid allutatud territooriumi haldusterritoriaalse jaotuse ja korralduse segilöömine ning selle kaudu kogukondliku identiteedi hävitamine. Nii tehti ka Eesti NSV-s, kui 1950. aasta 26. septembri Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega moodustati 1930. aastate lõpu 248 valla ja 12 maakonna asemel 641 külanõukogu ja 39 rajooni. Hiljem nende arvu vähendati, sest eriti külanõukogude puhul saadi aru, et territoorium on liigselt killustatud. Juba 1955. aastal oli Eestis algsest poole vähem külanõukogusid — 320. 1980. aastate lõpuks vähendati külanõukogude arvu 192-le. Rajoonide arvu vähendati 1960. aastate keskpaigaks 15-le (praegune maakondade arv).

Ajaloo jooksul on Eestis kasutatud mitmesuguseid haldusterritoriaalsete üksuste nimetusi (piiskopkonnad, vojevoodkonnad jms). 1952.–53. aastal oli Eestis üheksa kuud kolm oblastit. Üsna kiirelt saadi siiski aru, et täielik unifitseerimine nõukogude süsteemiga pole otstarbekas. Tänapäeva seisukohalt väärivad eelkõige märkimist maakond, vald ja linn, aga ka kihelkond ja alev.

Lisateave artikli kohta