Kihelkond ja maakond

Hiljemalt XIII sajandist, kui Eesti kohta on kirjalikke ajalooallikaid, oli põhiliseks haldusüksuseks kihelkond. Kihelkonnad tähendasid tõenäoliselt lepinguliselt liitunud (kihlunud) külade ühendust, mis kujunesid I aastatuhande lõpul. Mõisate tekkimisega kaotasid kihelkonnad haldusühiku tähenduse ja kujunesid kirikuringkondadeks. Kirikute võrku tihendati pidevalt ning seega tuli juurde ka kirikukihelkondi. XIII sajandi alguses oli umbes 45 kihelkonda, sajandi lõpus oli neid 59, XVI sajandi lõpus 83, XVII sajandi lõpus 102 ning 1925. aastal 107. 1919. aastast jäi Eesti Ajutise Valitsuse korraldusega kihelkonnale üksnes usuline funktsioon. Kihelkonnad lakkasid olemast territoriaalsed üksused ka kirikuringkondadena 1925. aastast, mil luterlikud maakogudused muudeti territooriumiga seostamatuiks usuühinguiks. Aga rahva teadvuses on kihelkond säilitanud tänapäevani oma muistse igipõlise tähenduse — see kehastab maa-alalist ja hõimulist kokkukuuluvust, mille avalduseks on keel, rahvariie, kombed, pärimused ning ühtekuuluvustunne. Selle kinnituseks on paljudes Eesti piirkondades toimuvad kihelkondade päevad. On tehtud ka ettepanekuid võtta haldusterritoriaalses reformis aluseks omaaegne kihelkondade võrk, kuid maakonniti on see väga erinev ja nt Saaremaal on kihelkondi peaaegu sama palju, kui oli 2006. aastal valdu.

Kihelkondade liit oli maakond, suveräänne halduslik ja riiklik moodustis. Oma territooriumi, rahva ja suveräänse võimu põhjal iseloomustas prof Jüri Uluots maakonda kui omaette suveräänset, iseseisvat ja sõltumatut riiki, paigutades vahel sõna „riik” jutumärkidesse, juhtides sellega tähelepanu riigi mõiste kasutamise tinglikkusele. 13. sajandi algul oli Eestis kaheksa suurt maakonda (Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Revala, Saaremaa, Sakala, Ugandi ja Virumaa) ning kuus ühekihelkonnalist väikemaakonda Kesk-Eestis (Alempois, Jogentagana, Mõhu, Nurmekund, Soopolitse ja Vaiga), kuhu vaenlase rünnakud eestlaste asualale tungides kohe ei ulatunud. Maakondade tähendust ilmestab ka asjaolu, et kogu Eesti ala nimetavad soomlased Virumaa järgi Viroks ja lätlased Ugandi järgi Igaunijaks. Veel pärast Teist maailmasõdagi moodustati nüüd juba Eesti NSV-s juurde uusi maakondi (tabel 1). 1946. aastal eraldati Läänemaast Hiiu maakond. 1949. aastal loodi Virumaa idaosast Jõhvi maakond ning Tartumaa põhja- ja Viljandimaa kirdeosast Jõgeva maakond (Jõgevamaa).

Eesti maakondade võrk aastatel 1880–1950 ja alates 1. jaanuarist 1990
1880–1920	1920–1945	1949–1950	alates 1990. aastast
Harjumaa	Harjumaa	Harjumaa	Harjumaa
		Hiiumaa	Hiiumaa
		Jõhvimaa	Ida-Virumaa
		Jõgevamaa	Jõgevamaa
Järvamaa	Järvamaa	Järvamaa	Järvamaa
Läänemaa	Läänemaa	Läänemaa	Läänemaa
	Virumaa	Virumaa	Lääne-Virumaa
	Petserimaa
			Põlvamaa
Pärnumaa	Pärnumaa	Pärnumaa	Pärnumaa
			Raplamaa
Saaremaa	Saaremaa	Saaremaa	Saaremaa
Tartumaa	Tartumaa	Tartumaa	Tartumaa
	Valgamaa	Valgamaa	Valgamaa
Viljandimaa	Viljandimaa	Viljandimaa	Viljandimaa
Võrumaa	Võrumaa	Võrumaa	Võrumaa

Tabel 1

Lisateave artikli kohta