Vald, alev ja linn

Vallaks hakati mõisa piirkonda nimetama Rootsi ajal (1629–1710). Kogukondliku omavalitsuse üksustena moodustati vallad seoses pärisorjuse kaotamisega Eestimaa kubermangus 1816. aastal ja Liivimaa kubermangus 1819. aastal. Valdade piirid langesid kokku mõisate piiridega ja palju oli nn lapp-valdu, mis ei moodustanud kompaktset territooriumi. Vallad hakkasid üle võtma funktsioone, mis olid enne mõisnike käes, kuid mõisniku kontroll valla üle säilis. Alles 1866. aasta vallaseadusega vabanes talurahva omavalitsus mõisnike järelevalve alt.

Läbi ajaloo on Eesti alal olnud (arvestades eraldi ka Uus-Pärnut ja Vana-Pärnut) kokku 71 asulal linna või alevi staatus. Neist mõningad on ilmselt tänapäeval vähetuntud. Näiteks Kiviõli linna kaguserval asuv Küttejõu asum oli aastatel 1945–54 omaette alev, kuid siis liideti see Kiviõliga.

1920. aastal oli Eestis 12 linna (Haapsalu, Kuressaare, Narva, Paide, Paldiski, Petseri, Pärnu, Tallinn, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru) ning 8 alevit (Jõgeva, Jõhvi, Kilingi-Nõmme, Narva-Jõesuu, Nõmme, Otepää, Tapa ja Türi). Samal aastal said aleviteks veel Antsla, Kunda, Kärdla, Mõisaküla, Põltsamaa ja Võõpsu. Aleviteks said 1921. aastal Kallaste, Mustvee, Sindi ja Tõrva, 1923. aastal Elva ja Suure-Jaani, 1925. aastal Keila ning 1926. aastal Mustla. Juba siis algasid suured vaidlused alevi koha ja õiguste üle kohaliku omavalitsuse süsteemis. 1926. aastal muudeti Vabariigi Valitsuse otsusega viis alevit (Nõmme, Põltsamaa, Tapa, Tõrva ja Türi) nende elanike soovil linnadeks. Alles jäi 17 alevit, mille elanikud polnud avaldanud kindlat soovi saada linnaks. Järgneva tosina aasta jooksul siiski mõned muudatused toimusid. 1927. aastal sai linnaks Tõrva ja 1936. aastal Otepää.

Eesti Linnade Liidu juhatuse koosolekul 26. aprillil 1934. aastal arutati alevite linnaks muutmise küsimust ja jõuti järeldusele, et parem „oleks ühtlus linnadega nii valitsemise kui ka järelevalve alal, mistõttu otsustati paluda Vabariigi Valitsust, et ühes maaomavalitsuste reformiga muudetaks elujõulised alevid linnadeks, kuna teised liidetaks valdadega.”

Alevid kaotati linnaseadusega, mis jõustus 1. maist 1938. Seaduse alusel said linna staatuse 14 alevit: Antsla, Elva, Jõgeva, Jõhvi, Kallaste, Keila, Kilingi-Nõmme, Kunda, Kärdla, Mustla, Mustvee, Mõisaküla, Sindi ja Suure-Jaani. Narva-Jõesuu alevi Narva linnaga ühendamise seadusega moodustatud Narva-Jõesuu linnaosa jäi samas staatuses edasi eksisteerima. Linnaseaduse alusel liideti Võõpsu alev Räpina vallaga ja see oli ainus alev, mis siis n-ö degradeeriti.

Uus massiline alevite moodustamine algas 1945. aastal, mil alevi õigused said Abja-Paluoja, Aegviidu, Ambla, Järva-Jaani, Järvakandi, Kehra, Kohila, Kohtla, Küttejõu, Lihula, Märjamaa, Narva-Jõesuu, Nuia (alates 1987. aastast Karksi-Nuia), Pärnu-Jaagupi, Rapla, Räpina, Võhma ja Vändra (kokku 18 asulat). 1940. aastate teisel poolel toimusid Eesti linnade ja alevite võrgus veel mitmed muudatused. 1946. aastal said linnadeks Kiviõli ja Kohtla-Järve. Aleviteks said 1948. aastal Ahtme, Loksa ja Sompa ning 1949. aastal Lavassaare, Sillamäe ja Tootsi. Kui siia lisada veel, et 1950. aastal said alevi õigused Kukruse ja Viivikonna, siis on selge, et suurimad muudatused linnaliste asulate võrgus toimusid 1940. aastate teisel poolel kiirelt urbaniseerunud põlevkivi tootmise piirkonnas.

Märgatavad muudatused Eesti linnaliste asulate osas toimusid ka 1950. aastatel. 1953. aastal sai linna õigused Ahtme ning säilitas need kuni 1960. aastani, mil ta ühendati Kohtla-Järvega. 1954. aastal said aleviks Püssi ja Tamsalu. Alevi õigused kaotasid Küttejõu 1957. aastal ning Kohtla ja Kukruse 1959. aastal. Jõhvi kaotas 1960. aastal linna õigused ja liideti Kohtla-Järve linnaga. 1957. aastal sai linna õigused nõukogude ajal sealsete sõjatööstusettevõtete (radioaktiivsete ainete töötlemise) tõttu täiesti kinnise režiimiga olnud Sillamäe, kuhu sissesõiduks tuli saada eriluba koguni Moskvast. Kinnisesse mereväebaasi Paldiskisse sõiduks piisas loa taotlemisest Leningradist (nüüd Peterburi). Eesti muude piiriäärsete piirkondade (sh saarte) külastamiseks andsid loa liiduvabariigi kohapealsed julgeolekuorganid. Kõik muudatused linnaliste asulate võrgus toimusid seega ka 1950. aastatel endises Viru maakonnas ja kui välja arvata Tamsalu alev, siis praeguse Ida-Virumaa piires.

Järgneval kolmekümnel aastal muutus meie linnaliste asulate võrk suhteliselt vähe. Aleviks said 1961. aastal Väike-Maarja (kaotas need õigused juba 1963. aastal) ja Põlva, 1971. aastal Võsu ja 1973. aastal Saue (Tallinna linnanõukogu koosseisus). 1979. aastal võeti linna staatus Mustlalt ja alevi staatus Amblalt ning mõlemad muudeti alevikeks, mis tol ajal olid maa-asulad. 1987. aastal kaotas alevi õigused Järva-Jaani. 1980. aastal anti linna staatus Maardule (Tallinna linnanõukogu koosseisus). Võib veel märkida, et aastatel 1945–61 eristati Eestis linnatüüpi aleveid ning töölis- ja kuurortaleveid.

1970. aastate keskel toimus maa-asulate arvestuse nn korrastamine, mille tulemusel jäi Eestisse 1976. aasta 1. jaanuarist varasema ligi 7100 asula asemel ainult 3500 asulat ehk kaks korda vähem. Juba kümmekonna aasta pärast pälvis tookordne asulate likvideerimine (tõsi küll — ainult statistiline likvideerimine) ja nende perspektiivseteks ning mitteperspektiivseteks liigendamise kampaania suurt ja õigustatud kriitikat. Oli see ju süvendanud ning kiirendanud ääremaastumist. 1990.–2000. aastatel on paljude tol ajal registrist kaotatud külade staatus ennistatud (2006. aastal oli Eestis ligi 5000 asulat), kuid küladest lahkunud inimesi see enam nimetamisväärselt tagasi ei too. Ligi sadakond küla on asulate registris ilma ühegi elanikuta.

Võib märkida, et nõukogude periood oli territoriaalses mõttes kasulik Tallinnale. Linna pindala suurendati liiduvabariigi keskorganite otsusel oma maad loovutama pidanud külanõukogude arvamust küsimata enam kui kahekordselt. 1940. aastal oli Tallinna pindala 71 km² ja 1975. aastaks oli see suurendatud juba 175 km²-le. Pärast Saue ja Maardu linnale omavalitsusliku staatuse omistamist ning Tallinna koosseisust väljaarvamist on Tallinna pindala 159 km².

1990. aastaks oli Eestis 6 vabariikliku alluvusega linna, 27 rajoonilise alluvusega linna ja 24 alevit. Lisaks Tallinna linnanõukogu koosseisus olnud Maardu linnale ja Saue alevile olid veel linnanõukogude koosseisus Narvas Narva-Jõesuu alev, Kohtla-Järvel Kiviõli linn ning Püssi ja Viivikonna alev ning Pärnus Sindi linn. Kokku oli Eestis siis 57 linnalist asulat.

Lisateave artikli kohta