Kohalik omavalitsus Eesti Vabariigis 1918–1940

Vene Ajutise valitsuse dekreediga „Eestimaa kubermangu administratiivsest valitsemisest ja omavalitsuse ajutisest korraldusest” anti 5. juulil 1917 Eestile kindlapiirilise autonoomse haldusüksuse iseloom, mille piirid ühtisid rahvusliku asualaga. Just oma kohalike õigustloovate aktide, s.o määruste andmise õigus tegi Eesti maast ja tema rahvast autonoomse üksuse, kus formaalne Vene riigivõim oli peaaegu täielikult kõrvale tõrjutud. Seega on võimalik väita, et omavalitsuslik iseseisvus saavutati Eestis varem kui riiklik iseseisvus.

Juba Eesti Vabariigi moodustamisest alates oli päevakorral varasema Tsaari-Venemaa seadusandluse asemel oma kohalikke omavalitsusi reguleerivate seaduste väljatöötamine. 1920. aasta põhiseaduses sätestati kohalik omavalitsus VII peatükis.

1920. aasta põhiseaduses väärib rõhutamist kahe olulise tunnuse olemasolu, et üldse saaks rääkida omavalitsusest. Kõigepealt on selleks otsevalitav volikogu ja teiseks oma maksude kehtestamise õigus. Järgnevatel aastatel tehti Eesti Vabariigis üksnes väiksemaid muudatusi kehtivates seadustes, muu hulgas võeti vastu uued volikogude valimise seadused. Kõige radikaalsem samm tehti aga 1933. aastal, mil põhiseadusest kaotati teise tasandi kohalik omavalitsus. Paljuski just see muudatus oli riigielus niivõrd põhimõttelise tähendusega, et 1933. aastal üksnes juriidilisest seisukohast muudetud 1920. aasta põhiseadust nimetatakse vahel ka Eesti Vabariigi teiseks põhiseaduseks.

Võrreldes suhteliselt nõrkade valdade ja linnadega (nt Tallinnas elas kolm korda vähem inimesi kui tänapäeval) kujutasid maakonnad potentsiaalset opositsiooni keskvõimule ja nii jäi see kogu vaikivaks ajastuks. Maakondade likvideerimise taotluse taga ei seisnud seega mitte kohaliku omavalitsuse süsteemi täiustamise ja efektiivsuse tõstmise, vaid poliitilise rivaliteedi kõrvaldamise soov. Juba esimestel iseseisvusaastatel eesmärgiks seatud oma kohaliku omavalitsuse seadusteni jõuti alles paarikümne aastaga. 1937. aastal võeti vastu vallaseadus ning 1938. aastal linnaseadus ja maakonnaseadus. Eelnevalt oli vastu võetud ka uus põhiseadus, mis nägi taas ette kohaliku omavalitsuse teisel (maakonna) tasandil, kuigi tõsi küll — vastavalt maakonnaseadusele esmatasandi delegeeritud esindajatest.

Lisateave artikli kohta