Kohalik omavalitsus Eestis omariikluse eelsel ajal

Sajandite jooksul olid Euroopas suured õigused linnadel. Nad olid nagu linnriigid oma õiguste ja vabadustega. Tallinn sai Lübecki õiguse 1248. aastal, hiljem kehtestati see Narvas ja Rakveres. Mõned Lõuna- ja Kesk-Eesti linnad (Tartu, Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide, Viljandi) ühinesid aga Riia kaudu nendeni jõudnud Hamburgi linnaõigusega (nimetatud ka Riia õiguseks). Kuid linnaõigus tagas üksnes seisusliku omavalitsuse, kus linna juhtimine (rae moodustamine) oli teatud sotsiaalsete kihtide (kaupmehed, majaomanikud vms) käes. Halduse korraldus sõltus oluliselt sellest, kas Eestis oli Saksa, Taani, Poola, Rootsi või Vene aeg. Maaomavalitsustest saab Eesti alal rääkida alles XIX sajandist, mis oli Euroopat haaranud demokratiseerimisprotsesside tulemusi.

Põhimõtteliselt uue ilme sai kogukonna juhtimine Euroopas (siit levis see ka Uude Maailma) siis, kui Suure Prantsuse revolutsiooni järgselt hakkas monarhi ainuvõim asenduma vabariikliku riigikorraldusega. Tõusetus põhimõtteline küsimus — millised on riigi kesktasandi ja millised kohaliku tasandi ülesanded? Seejuures toonitati sageli, et kohaliku autonoomia traditsioon on pikaajalisem rahvusriikidest. Paljuski kohaliku omavalitsuse kaasaegsetele teooriatele teedrajavalt ütles Jacques Guillaume Thouret (1746–1794) 1790. aastal Prantsuse Rahvuskogus esinedes, et olemas on:
1) oma olemuselt munitsipaalhaldusele omaste kogukondlike asjade mõiste;
2) riigi poolt kohaliku omavalitsuse organitele üleantavad asjad.

XIX sajandi esimese poole Euroopa poliitilises arengus, sh revolutsioonides oli sageli üks peaeesmärke omavalitsemisõiguse saavutamine. Eesti- ja Liivimaal tekkis linnade kõrval ka maapiirkondades võimalus kohalike elanike (talurahva) mõningaseks omavalitsuseks alles pärast 1816. ja 1819. aasta talurahvaseadusi. Sõna „vald” oli juba paar sajandit kasutusel olnud, kuid see tähendas siis ilmselt soome keele eeskujul võimu, vägivalda (mõisnike poolt). Vallad moodustatigi algselt mõisate kaupa.

Sisuliselt alles 1866. aasta vallaseadus andis Eesti- ja Liivimaal ka talupoegadele võimaluse kohalike asjade otsustamisel kaasa rääkida. Hakati valima vallavolikogu, -valitsust ja -vanemat ning sellest ajast võib Eestis rääkida kaasaegsetel põhimõtetel toimivast kohalikust omavalitsusest. 1870. aasta linnaseadust hakati praegusel Eesti alal rakendama 1877. aastast, kui kehtivuse kaotas Lübecki õigus ja selle alusel valiti linnaduumad, mis on kaasaegsete linnavolikogude eelkäijad. Eriti oluliseks kujunesid Eesti omariikluse seisukohalt Tallinna Linnavolikogu valimised 1904. aastal, mil eestlased saavutasid esmakordselt ajaloos enamuse ja said asuda tulevast riigi pealinna juhtima. 60-liikmelisse Tallinna Linnavolikogusse valiti 37 eestlast, 19 sakslast ja 4 venelast ning eestlased ja venelased sõlmisid koalitsiooni, sest olulisemate otsustuste vastuvõtmiseks oli vaja volikogu 2/3 toetus. Teiste hulgas valiti linnavolikogusse ka Konstantin Päts, Jaan Poska, Jaan Teemant, Otto Strandmann ja teised hilisemad Eesti Vabariigi rajajad ning tuntud poliitikud.

Veelgi varem (1901. aastal) olid eestlased võitnud Valga Linnavolikogu valimised ja valinud ajaloos esimese eestlasest linnapea. Võib kindlalt väita, et Eesti rahvas saavutas omariikluse 1918. aastal suuresti tänu väljakujunenud omavalitsustraditsioonidele. Kauaaegne (1920–34) Tallinna linnapea ja Eesti Linnade Liidu juhatuse esimees (1920–40) Anton Uesson kirjutas 1938. aastal, et „tugevad omavalitsused on riigi rajamisel esimeseks tähtsamaks eeltingimuseks. Ja nagu hiljem selgus, olid Eesti riigi loomise esimestel päevadel rahva jõudude organiseerimisel just omavalitsused määrava tähtsusega teguriks.” Muuhulgas ka Eesti riigi taasiseseisvumisel oli kohalikul omavalitsusel hindamatu tähendus.

Lisateave artikli kohta