Kohalike (töö)rahvasaadikute nõukogude periood

1940. aastal likvideeriti koos nõukogude okupatsiooniga sisuliselt kohalik omavalitsus. Formaalselt olid haldusüksuse nimetusena vallad ja maakonnad kasutusel 1950. aastani. Kuigi Teise maailmasõja ajal kehtestasid Saksa võimud kohaliku omavalitsuse tasandil uuesti Eesti Vabariigi seadused, tuli juhinduda sõjaaegsetest poliitilistest oludest. Saksa tsiviilvalitsusele oli allutatud selline institutsioon nagu Eesti Omavalitsus, mis tegutses varasema iseseisva riigi kesktasandil.

Sõjale järgnes ligi pool sajandit kohalike (töö)rahvasaadikute nõukogude perioodi. Juba 25. juulil 1940. aastal oli lõpetatud valla-, linna- ja maakonnavolikogude tegevus. Sotsialistliku konstitutsiooni kohaselt pidi kogu võim kuuluma linna ja maa töötavale rahvale töörahvasaadikute nõukogude (TRSN) kaudu, kuid esimesed kohalike nõukogude üheparteilised, ühemandaadilised ja julgeolekuorganite poolt aktsepteeritud kandidaatide „valimised” toimusid ENSV-s alles 1948. aastal. Varemtundmatu „valimisaktiivsus” (kõikus 99,9 protsendi ümber) sai linna ja maa töötava rahva „võimu teostamise” loomulikuks osaks kuni 1989. aastani. Vastavalt tollasele tavale tuli kohalikku nõukokku valida ka kõrgeid partei- ja riigitegelasi. Nii said näiteks Tallinna linna TRSN-i liikmeteks seltsimehed Stalin, Ždanov ja Molotov. 1977. aastal võeti vastu uus konstitutsioon ja leiti, et kuna peaaegu kogu tööealine rahvastik töötab, siis pole ka vajadust enam kasutada terminit „töörahva”, mistõttu võeti kasutusele mõiste „rahvasaadikute nõukogu (RSN)”. Saadik, kes ei õigustanud valijate [loe: kompartei ja julgeolekuorganite] usaldust, võidi igal ajal „valijate” enamuse otsusel tagasi kutsuda.

(T)RSN-id ja nende täitevkomiteed olid rajoonides, vabariikliku alluvusega linnades, rajoonilise alluvusega linnades, alevites ja külanõukogudes. Konstitutsiooni jms seaduste järgi moodustasid (T)RSN-id NSV Liidu poliitilise aluse ja kõik teised riigiorganid pidid olema nende kontrolli all ning andma neile aru. Tegelikkus oli vastupidine — (T)RSN-id oma täitevkomiteedega olid kommunistliku partei tööriistaks. Neil polnud mingit administratiivset võimu, rääkimata iseseisvast eelarvest. Viimase välistas iga külanõukogu jm kohaliku nõukogu kuulumine NSVL-i ühtsesse eelarvesüsteemi. Kogu nõukogude võimu perioodil oli kõrgema astme (T)RSN-il õigus tühistada madalama astme (T)RSN ning selle täitevkomitee otsuseid ja korraldusi. ENSV Ülemnõukogu Presiidium juhtis vastavalt konstitutsioonile kohalike (T)RSN-ide tegevust ja tühistas rajoonide ning vabariikliku alluvusega linnade (T)RSN-ide otsuseid, kui need ei vastanud seadustele. Viimased omakorda said tühistada oma territooriumil asunud linnade, alevite ja külanõukogude (T)RSN-ide otsuseid. Täielikult riigi omandis olnud koole, haiglaid jms asutusi juhtisid ja rahastasid ministeeriumid. Mitmete sotsiaalmajanduslike teenuste (kultuuri-, spordi- jne) maapiirkondades osutamist tagati infrastruktuuriga ja seda korraldasid enamasti kolhoosid, sovhoosid või ehitusettevõtted (kolhooside ehituskontorid ehk KEK-id) jms.

Kohalikke nõukogusid ei tohi kohaliku omavalitsusega mingil juhul segi ajada. Seetõttu ei saa rääkida-kirjutada näiteks kohaliku omavalitsuse aeglasest arengust sel perioodil, nagu seda aeg-ajalt võib kuulda-lugeda. Ei saa ju aeglaselt või kiirelt areneda see, mida pole olemas.

Lisateave artikli kohta