Kohaliku omavalitsuse areng Eestis taasiseseisvumise eelselt ja järgselt

1980. aastate lõpus algas kohaliku omavalitsuse taasloomine. Ülemnõukogu võttis 1989. aasta 8. augustil vastu otsuse haldusreformi läbiviimisest. Lähtudes seadusest „Eesti NSV isemajandamise alused” ja vajadusest tagada üleminek kehtivalt haldussüsteemilt omavalitsuslikule haldussüsteemile, nähti selle otsusega ette viia vabariigis aastatel 1990–1994 läbi haldusreform, mis pidi hõlmama:
1) rahvavõimu vabariigisisese detsentraliseerimise omavalitsuslikele juhtimistasanditele ning riikliku ja omavalitsusliku juhtimise kindlapiirilise eristamise;
2) territoriaalse haldusstruktuuri reorganiseerimise.

Päev pärast Berliini müüri langemist, 10. novembril 1989. aastal võttis Eesti Ülemnõukogu esimesena endises nn idablokis vastu kohaliku omavalitsuse seaduse. Täpselt kuu aega hiljem toimusid esimesed kohalike nõukogude valimised, mis olid kahe inimpõlve pikkuse perioodi järel Eesti alal üldse esimesed vabad valimised. Täiesti demokraatlikeks ei saa neid veel lugeda, sest ei olnud määratletud kodanikkond ja valimistel võisid osaleda okupatsiooniarmee esindajad, tõsi küll, piiratumalt kui eelnevatel aastakümnetel. Väeosade territooriumil elavatel sõjaväelastel ja nende perekonnaliikmetel lubati valida ainult üks rahvasaadik selle rajooni või vabariikliku linna nõukogusse, mille territooriumil nad elasid. Nõukogude demokraatiale varem vastuvõetamatult nähti nüüd ette, et valimised võisid toimuda ka mitmemandaadilistes valimisringkondades. 8. augustil 1989. aastal vastu võetud valimisseaduse alusel lubati elanikel valida ainult oma elukohajärgses valimisringkonnas. Eelnevalt kehtinud seaduse kohaselt moodustati suurtes raudteejaamades valimisjaoskonnad ja tuli tagada niihästi jaamades kui ka kaugreisirongides olevate ka teistest liiduvabariikidest pärit valijate hääletamine. Võib ainult oletada, kuidas selle korra säilimisel oleksid impeeriumimeelsed jõud valimiste päeval pannud meist ida pool asuvatest linnadest isegi erirongid käima.

Kohaliku omavalitsuse aspektist tuleb tõdeda hämmastavat sarnasust Eesti Vabariigi loomise ja 70 aastat hiljem alanud taasiseseisvumise vahel. Üksnes ühe sarnase joonena võib märkida, et esimesel juhul tuli likvideerida mõisad, teisel juhul kolhoosikord. Ühesuguse tulemuseni viinud kahe ajajärgu erinevus seisnes peaasjalikult selles, et 1918. aastal sai tugineda juba eelnevalt välja kujunenud kohalikule omavalitsusele ja turumajandusele. Taasiseseisvumisel tuli aga alustada nullist. Olulise panuse andis siin „tundmatu omavalitsustegelane”. Taolise koondnimetuse alla võib mahutada neid tuhandeid poliitikuid või ametnikke Eesti külades ja muudes asulates, kellest vaid vähestel oli esimese iseseisvusaja vallaelu kogemus, rääkimata ülevaatest, kuidas on vahepealsel poolsajandil arenenud muu maailm. Kuid neil oli ühise tunnusena tugev tahe taastada oma demokraatlik riik.

Mõni fakt taasiseseisvumise protsessis kohaliku omavalitsuse esindajate panuse konkreetsemaks iseloomustamiseks. Ülemnõukogu 1989. aasta otsus haldusreformi läbiviimise kohta ja järgnev tegevus selles valdkonnas valmistasid „rohujuure tasandil” ette demokraatliku riigi toimimise. Eriline rahvusvaheline tähendus oli 2. veebruaril 1990. aastal Tallinna Linnahallis toimunud kõigi tasandi rahvasaadikute koosolekul ja seal vastu võetud deklaratsioonil Eesti riiklikust iseseisvusest. Ligi 3500 rahva poolt seaduslikult valitud esindajat väljendasid oma selget ja otsustavat tahet, mille vastu oli ainult vähem kui sadakond saalist demonstratiivselt lahkunud impeeriumimeelset saadikut. Kõigis demokraatlikes riikides oli selline rahvaesindajate deklaratsioon, mille vastuvõtmist võrdles hilisem õiguskantsler professor Eerik-Juhan Truuväli sisuliselt rahvahääletusega, selgelt mõistetav poliitiline signaal.

1991. aasta ohtlike augustisündmuste ajal valmistati ette tegutsemisvariant juhuks, kui riigi (tõsi küll — rahvusvaheliselt viimaseid päevi veel tunnustamata riigi) kesktasandil institutsioonid ei saa enam toimida. Siis pidid riigivõimu ülesandeid hakkama täitma tolleaegse kahetasandilise kohaliku omavalitsuse juures maakondade ja vabariiklike linnade esindajad. Teatavasti seda varianti vaja ei läinud, kuid see oli kinnitus, et kohalik omavalitsus oli vähem kui kahe aastaga suutnud taas kujuneda usaldusväärseks partneriks keskvõimule.

Aastatel 1989–1993 oli Eestis kahetasandiline kohalik omavalitsus, kus esmatasandi moodustasid vallad, alevid ja linnad ning teise tasandi 15 maakonda ja 6 vabariiklikku linna. 1989. aastal taastati meil kahetasandiline kohalik omavalitsus ka seetõttu, et esmatasandi üksused ei olnud üldjuhul võimelised kandma kõiki sotsiaalmajanduslikke funktsioone. Muu hulgas piirdus külanõukogude ülevalt normatiivselt ette antud eelarve paari-kolme inimese palgaga, millele lisandus pisut majanduskuludeks (seebi, pesupulbri jms ostmiseks). Üksnes suuremad linnad (Tallinn, Kohtla-Järve, Narva, Pärnu, Sillamäe ja Tartu) hakkasid täitma üheaegselt mõlema tasandi kohaliku omavalitsuse ülesandeid.

Algusest peale võeti suund tugevate esmatasandi kohaliku omavalitsuse üksuste loomisele, mis realiseerus valitud haldusreformi taktikas. 6. detsembril 1989. aastal võttis Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse omavalitsusliku haldussüsteemi loomisest. Selles tehti valitavatele külade, alevite, rajooniliste linnade, rajoonide ja vabariiklike linnade rahvasaadikute nõukogudele ülesandeks kohalikule omavalitsusele ülemineku kindlustamine, lähtudes kohaliku omavalitsuse aluste seadusest ning teistest seadusandlikest aktidest. Valla, alevi või linna omavalitsusliku staatuse tunnustamiseks nõuti vastava rahvasaadikute nõukogu välja töötatud omavalitsusliku valla, alevi või linna sotsiaalmajandusliku arengu kava ja põhimääruse olemasolu, mille vastavust Ülemnõukogu Presiidiumi kehtestatavatele nõuetele pidi hindama haldusreformi ekspertkomisjon.

Vastavalt külanõukogude, alevite ja nn rajooniliste linnade valmisolekule täita kohaliku omavalitsuse funktsioone, omistas Ülemnõukogu Presiidium neile haldusreformi ekspertkomisjoni ettepanekul omavalitsusliku staatuse. Vastav tunnistus on nähtaval kohal seinal ilmselt küll kõigi 1990.-93. aastal omavalitsusliku staatuse saanud haldusüksuste valla- või linnakantseleides. Esimestena said 1. oktoobrist 1990. aastast omavalitsusliku staatuse Kuressaare linn ja Muhu vald. Viimased staatused 1992. aasta lõpus ja 1993. aastal omistas Vabariigi Valitsus, sest pärast põhiseaduse vastuvõtmist lakkasid olemast Ülemnõukogu ja selle presiidium. Tol ajal valitud haldusreformi taktika otstarbekust, mis seisnes individuaalses lähenemises igale territoriaalüksusele, kinnitas muu hulgas asjaolu, et omavalitsuslikku staatust ei omistatud Vene sõjaväebaasile Paldiskile, kus ei olnud määratletud kodanikkond. Paldiski oli vahelahendusena aastatel 1993–96 Keila linnaosa.

Põhiseaduse Assamblee (1991–92) moodustas eraldi toimkonna kohaliku omavalitsuse peatüki väljatöötamiseks. Eesti põhiseaduse sätted vastasid Euroopa kohaliku omavalitsuse harta (mis alles kaks aastat hiljem, 28. septembril 1994. aastal Riigikogus ratifitseeriti) põhimõtetele, sest Põhiseaduse Assambleel oli harta tekst eelkõige tänu Soome kolleegidele juba teada. Järgneval perioodil on sellel kokkulangevusel olnud väga suur riigiõiguslik ja praktiline tähendus, sh kohaliku omavalitsuse huvide kaitsel.

Lisateave artikli kohta