Kohaliku omavalitsuse koht avalikus halduses

Kohaliku omavalitsuse korraldus ja koht riigi avalikus halduses sõltub paljuski sellest, millistes piirides on tal õigus iseseisvalt lahendada kohaliku elu küsimusi. Ajalooliselt ja eri riikides tuntakse sellega seonduvalt kahte põhimõtteliselt erinevat kohaliku omavalitsuse teooriat:
1. Riigistatud (riiklik) kohalik omavalitsus
2. Kogukondlik kohalik omavalitsus

Eestis on ka pärast 1992. aasta põhiseaduse vastuvõtmist arutletud selle üle, kumb teooria on selles aluseks kohalikule omavalitsusele. Väärib meenutamist, mida Põhiseaduse Assambleel ütles tolleaegne justiitsminister Jüri Raidla: „Omavalitsuste volikogude valimist ei ole me põhimõtteliselt nõus käsitlema riigivõimu teostamise viisina. Vastasel korral me avaksime põhiseadusliku kanali omavalitsuste allaheitmisele riigivõimude poolt. Käsitletav eelnõu taotleb tegelikku omavalitsust, mitte aga pooleldi riigistatud omavalitsust.” Sellest juhinduti ka põhiseaduse XIV peatüki kirjutamisel. Võib lisada, et 1920. aasta põhiseaduse ja 1933. aastal vastu võetud põhiseaduse muutmise seaduse kohaselt arendati Eestis riiklikku omavalitsust, kuigi eelnevas ajaloos rakendati Eestimaal kogukondlikku omavalitsust.

Korduvalt on kohaliku omavalitsuse olemus ja koht Eesti ühiskonnas olnud vaidlusobjekt Riigikohtus. 2005. aastal otsustas Riigikohus lubada valimisliitudel osaleda kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel. Põhjendati seda otsust aga järgmiselt: „Põhiseaduse järgi on kohaliku omavalitsuse aluseks idee kogukonnast, kelle ülesandeks on lahendada selle kogukonna probleeme ja korraldada kogukonna elu. Kui kogukondlike huvide esindamisvõimalused seatakse sõltuvusse üleriigiliselt tegutsevate erakondade otsustustest, võib kohalike huvide esindatus ohtu sattuda. See võib omakorda olla vastuolus omavalitsuse autonoomia põhimõttega. Riigi ja kohaliku huvi konflikti korral peab säilima volikogu liikme võimalus otsustada kohalikke küsimusi sõltumatult oma kogukonna huvides.”

Kohaliku omavalitsuse olemuse ja tähtsuse mõistmiseks Eesti ühiskonnas on väga oluline märkida veel põhiseaduse paragrahvi 14, mille alusel kõrvuti seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimuga on ka kohaliku omavalitsuse kohustus (isikute) õiguste ja vabaduste tagamine. Kohaliku omavalitsuse üks põhiseaduslikke garantiisid tuleneb põhiseaduse paragrahvist 65, mille kohaselt Riigikogu lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohaliku omavalitsuse otsustada. Põhiseaduse paragrahv 79 sätestab põhimõtte, et kui Vabariigi Presidenti ei valita Riigikogus ka kolmandas hääletusvoorus, siis kutsub Riigikogu esimees kokku valimiskogu. Valimiskogu koosneb Riigikogu liikmetest ja kohaliku omavalitsuse üksuste volikogude esindajatest. Iga kohaliku omavalitsuse volikogu valib valimiskogusse vähemalt ühe esindaja. Suurematel linnadel on esindusnorm kõrgemgi — Tallinnal 10, Tartul 4 ning Kohtla-Järvel, Kuressaarel, Narval, Pärnul, Rakverel, Viljandil ja Võrul igaühel 2 kohta. Seetõttu on valimiskogus olnud kohaliku omavalitsuse poliitikuid 2,5 korda enam kui Riigikogu liikmeid. Kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise tõttu on aja jooksul vähenenud nende esindatus valimiskogus.

Pole tähtsusetu märkida, et nii 1996. kui ka 2001. aastal valiti Vabariigi President just valimiskogus, mis tähendab, et kohaliku omavalitsuse poliitikutel on Eestis olnud eriline koht olulise riigielu küsimuse otsustamisel.

Lisateave artikli kohta