Omavalitsuse terminoloogia

Terminil „kohalik omavalitsus” ei tohiks mingil juhul rõhk olla sõnal „valitsus”. Kohaliku omavalitsuse puhul tuleks õigupoolest rõhutada sõna „oma”. See on elanike OMAvalitsus. Kohaliku omavalitsuse olemuse paremaks mõistmiseks tuleks kohalikku omavalitsust lugeda kui kohalikku omavalitsemist, kus kogukonnal peab olema võimalus iseseisvalt korraldada oma kohalikku elu.

Süsteemi kompromiteeriv on seejuures asjaolu, et omavalitsemise asemel toimub mõneski vallas ja linnas pigem omavolitsemine, aga demokraatliku ühiskonna arenedes peaks see olema mööduv nähtus. Kinnituseks võib tuua lähiriigid Soome ja Taani, mis iga-aastastes Transparence International'i küsitlustes on väikseima korruptsiooniga riigid. Samas täidab neis riikides kohalik omavalitsus avaliku sektori rahastatud funktsioonidest ca 1/2–2/3. Kui nende riikide esindajatelt küsida korruptsiooni kohta valdades või kommuunides, siis kehitatakse arusaamatuses õlgu, sest just elanike läheduse tõttu avalikule võimule neis korruptsioon praktiliselt puudub. Piltlikult — riigikontrolli asendab palju tulemuslikum külakontroll.

Üks massiline eksitus korrektsust eeldavates õigusaktides ja ka teadustöödes on see, et kohaliku omavalitsuse sünonüümina kasutatakse omavalitsust. See on aga omavalitsuse liiga lihtsustatud käsitlus, sest kohaliku omavalitsuse kõrval on ka teisi omavalitsusi. Neist tuntuimad on Eesti põhiseaduse paragrahvis 50 ette nähtud kultuuriomavalitsused, hariduse seadustes reguleeritud õpilasomavalitsused või ajalooliselt tuntuima omavalitsusena kirikuomavalitsus. Muuhulgas veel kolm sajandit tagasi tähendas local self-government Inglismaal just kirikuomavalitsust. On ju kirikuomavalitsuse puhul kogudusel (kogukonnal) oma juhtorganid, kirikumaksu kehtestamise õigus, osutatakse mitmesuguseid teenuseid jms. Eestis 1938. aastal jõustunud põhiseaduses olid eraldi märgitud ka kutsealased omavalitsused (neiks olid Põllutöökoda, Kaubandus-Tööstuskoda jms), mis olid esindatud ka parlamendi teises kojas.

Kohaliku omavalitsuse termini kasutamine tekitab omaette probleeme siis, kui käsitletakse ka regionaalse tasandi omavalitsust. Sellisel juhul võiks kasutada üldistavat terminit „territoriaalne omavalitsus”, sest olenemata sisust on nii kohalik kui ka regionaalne omavalitsus seotud mingi kindla territooriumiga. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on sätestatud, et kohalik omavalitsus rajaneb riigi territooriumi haldusjaotusel. Kuni 1925. aastani olid Eestis luteriusu maakogudused seotud kindla territooriumiga (kihelkonnaga), mistõttu selle ajani oli ka kirikuomavalitsus territoriaalne omavalitsus. Territoriaalse omavalitsuse mõiste kasutamise otstarbekus tuleneb aga just regionaalse omavalitsuse kahesugusest iseloomust.

Territoriaalne omavalitsus jaguneb kaheks:
1. Kohalik omavalitsus
2. Regionaalne omavalitsus

Viimane võib omakorda olla kahte tüüpi:
1. Regionaalne kohalik omavalitsus. Seda võib nimetada ka teise tasandi kohalikuks omavalitsuseks, nagu oli Eestis aastatel 1989–93. Seejuures tuleb siiski teada, et Euroopas on ka kolmetasandilise kohaliku omavalitsusega riike, nagu Itaalia ja Poola.
2. Regionaalne delegeeritud omavalitsus, kus regionaalsel tasandil toimub küll kohaliku omavalitsuse üksuste koostöö, kuid kohaliku omavalitsuse üksusi esindavad seal mitte rahva poolt otse valitud esindajad, vaid kohaliku omavalitsuse organite delegeeritud esindajad, kusjuures see võib toimuda kahel viisil:
- seadusega ette nähtud kohustusliku koostöö vormis, nagu selleks oli Eestis aastatel 1993–94 maakogu;
- vabatahtliku koostöö vormis, nagu see on Eestis toimunud aastatel 1992–94 maakondlike kohaliku omavalitsuse üksuste liitude näol.

Lisateave artikli kohta