Sõjaline riigikaitse

​Sõjaline riigikaitse on osa terviklikust riigikaitsest, mille siht on ennetada sõjalisi ohte ning vajadusel tõrjuda neid sõjalise tegevusega. Sõjaline riigikaitse tugineb kahele võrdselt olulisele komponendile: iseseisvale kaitsevõimele ning NATO kollektiivkaitsele.

​Eesti on NATO liikmesriik ning seetõttu rajaneb riigi sõjaline kaitse Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5-le-le: relvastatud rünnakut ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu. Samas on oluline, arvestades Eesti geopoliitilist paiknemist NATO äärealal ka iseseisva kaitsevõime väljaarendamine, mis peab tagama ohu korral vajaliku aja NATO kollektiivkaitse süsteemi käivitamiseks. Seetõttu on Eesti sõjalise riigikaitse arendamisel määratletud viis peamist suunda:
•    kontrolli tagamine Eesti maismaaterritooriumi, territoriaalvete ning õhuruumi üle;
•    piisava ja toimiva eelhoiatussüsteemi väljaarendamine;
•    sõjalise kaitse tagamiseks vajaliku mobilisatsioonisüsteemi väljaarendamine ning reservüksuste ettevalmistamine, varustamine ja komplekteerimine;
•    kaasaegsete, mobiilsete, ümberpaigutatavate ja kiire reageerimisega üksuste väljaarendamine, mis suudavad läbi viia kaitsetegevust kogu Eesti territooriumil, ning osaleda sõjalistel operatsioonidel väljaspool Eesti territooriumit;
•    valmisoleku tagamine kollektiivkaitse operatsioonide läbiviimiseks Eesti territooriumil ja vastuvõtva riigi toetuse osutamiseks liitlasvägedele.

Lisateave artikli kohta