Riigikogu põhiseaduslik roll

Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on Eestis kõrgeima võimu kandjaks rahvas, kes teostab oma võimu seadusandliku esindusorgani Riigikogu kaudu. Riigikogust käivad läbi kõik riigielu olulisemad küsimused: lisaks seadusloomele nimetab Riigikogu ametisse kõrgeid ametiisikuid, sealhulgas peaministri ja Riigikohtu esimehe ning valib (vajadusel koos valimiskoguga) presidendi. Ka kinnitab Riigikogu olulisi välislepinguid, mis asetavad Eestile sõjalisi ja varalisi kohustusi, toovad kaasa seadusmuudatusi jms; võtab seadusena vastu Vabariigi Valitsuse esitatud riigieelarve ning teostab järelevalvet täidesaatva võimu üle.

Otseselt saab rahvas riigivalitsemises osaleda, väljendades oma poliitilist tahet iga nelja aasta tagant peetavatel Riigikogu valimistel. Väljaspool Riigikogu valimiste protseduuri on rahval riigielu puudutavaid otsuseid mõjutada raske. Eestis on rahvahääletuse võimalus küll ette nähtud, kuid selle korraldamine on seatud sõltuvaks Riigikogu tahtest. Siiski võib rahvas näiteks koguda allkirju mingi küsimuse arutamiseks ja seda on ka tehtud, kuid nende allkirjade arvestamine või mittearvestamine riiklikul tasandil on jäetud täielikult Riigikogu otsustada. Rahvahääletuse ja rahvaalgatuse vähest osatähtsust põhjendatakse sooviga vältida populistlikke otsuseid. Teisalt on enamik Riigikogu täiskogu istungeid avalikud, muuhulgas jälgitavad ka Interneti kaudu, andes nii valijatele vähemalt võimaluse Riigikogu tööd jälgida. Interneti teel on hõlpsasti leitavad ka kõik seaduste, otsuste jm dokumentide eelnõud, eelnõude kohta esitatud arvamused ning tehtud muudatusettepanekud, samuti on kättesaadavad kõik Riigikogu täiskogu stenogrammid. Eesti Riigikogu kuulub maailma „läbipaistvamate” parlamentide sekka.

Ajalooliselt pole Riigikogu roll olnud Eesti Vabariigis ühesugune. Eesti esimene põhiseadus (vastu võetud 1920) rõhutas tugevasti rahvaesinduse tähtsust riigielu korraldamisel. Vaatamata suurele võimutäiusele oli 1920. aastate Riigikogu tegevus pärsitud, põhjuseks poliitiliste jõudude killustatus. Järgnenud poliitilist ebastabiilsust ja Riigikogu maine langust võib omakorda näha 1934. aasta pöörde eeldusena, mil president (riigivanem) Konstantin Päts paremäärmuslaste võimuletuleku kartuses sisuliselt parlamendivalimised ära jättis. 1934. aastal alguse saanud vaikival ajastul ei tegutsenud Riigikogu mitu aastat. Seadusloomega hakkas taas reaalselt tegelema alles 1938. aastal jõustunud põhiseaduse kohaselt ametisse valitud kahekojaline Riigikogu. Uue põhiseaduse järgi oli presidendi institutsiooni kätte koondatud nii seadusandlik kui ka täitevvõim. Näiteks moodustas valitsuse just nimelt president, samuti oli tal õigus parlament igal ajal laiali saata.

Taasiseseisvunud Eesti põhiseadus ei järgi üheselt ei parlamentaristliku ega presidentaalse riigivõimu mudelit. Eestis ei ole kehtestatud tugevat presidendivõimu, teiselt poolt ei ole Riigikogul teiste võimuorganite üle nii suurt kaalu kui 1920. aastatel. Riigikogu ülesanded on 1992. aastal vastu võetud põhiseaduse alusel küll laialdased, kuid tema võim on jagatud ja tasakaalustatud teiste põhiseaduslike organitega.

Pärast Euroopa Liiduga ühinemist 2004. aasta 1. maist on Riigikogu roll valitsuse arvel kahanenud. Euroopa Liidu poliitika suunamisel on kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides juhtiv asend valitsusel ja ministritel. Riigikogus on loodud Euroopa Liidu asjade komisjon, mille ülesanne on koostöös teiste Riigikogu komisjonidega anda arvamusi Euroopa Liidu õigusaktide eelnõude ja muude oluliste Euroopa Liidu asjade kohta. Parlamendi suuniste sisukus ja nende täitmine sõltub paljuski sellest, kuivõrd hästi valitsus Riigikogu teabega varustab. Mõistagi on alati võimalik ministrite ärakuulamine ja kord aastas esitab peaminister juba seaduse kohaselt ettekande Euroopa Liidu poliitika teostamisest. Seoses Euroopa Liidu toimimise lepingu jõustumisega 2010. aastal täiendati ka Euroopa Liidu asjade komisjoni pädevust mitme kaaluka punktiga. Nii näiteks on võimalik algatada Euroopa Liidu õigusaktide proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõttele vastavuse kontroll, samuti kohustada valitsust esitama subsidiaarsuse põhimõtte rikkumise korral hagi Euroopa Liidu Kohtule. Riigikogul on õigus väljendada vastuseisu mõnele Euroopa Liidu algatusele.    

Lisateave artikli kohta