Täitevvõimu kontroll

Riigikogu teine oluline funktsioon seadusloome kõrval on kontroll täitevvõimu üle, nii näiteks kuulub parlamendi pädevusse mitmete kõrgete ametiisikute määramine: Riigikogu kinnitab ametisse peaministri, lisaks on tal otsustav sõna Riigikohtu esimehe ja liikmete, Eesti Panga nõukogu esimehe ja liikmete, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja nimetamisel. Ka presidendivalimised on põhiliselt Riigikogu hooleks jäetud. Kui Riigikogus õnnestub ühel presidendikandidaadil saada vähemalt kahe kolmandiku saadikute toetus, siis Riigikogu saadikutest ja omavalitsuste esindajatest koosnevat spetsiaalset valimiskogu kokku ei kutsutagi.

Samuti on Riigikogu käsutuses mitmekesised vahendid täidesaatva võimu korralekutsumiseks. Parlamendil on õigus avaldada umbusaldust peaministrile, tervele valitsusele või ka üksikutele ministritele — sõltumata sellest, et Riigikogu ministrite määramisel otsest tähendust ei oma: ministrid nimetab ametisse president peaministri ettepanekul. Taasiseseisvunud Eesti senises parlamentaarses praktikas on avaldatud umbusaldust nii tervele valitsusele kui ka üksikutele ministritele. Umbusaldusavaldus on ka opositsiooni oluliseks vahendiks poliitilises võitluses, isegi siis, kui umbusaldusavaldus parlamendis läbi ei lähe.

Lisaks sellele on Riigikogul õigus vastu võtta seadusi ja otsuseid, mis seavad täidesaatva võimu tegevusele täiendavaid piiranguid. Näiteks riigieelarve kinnitamisel on võimalik takistada ebasoovitavate tegevuste finantseerimist või piirata nende struktuuride finantseerimist, mis ei ole oma ülesannetega piisavalt hästi toime tulnud. Riigikogu näol ei ole siiski tegemist ainsa täidesaatva võimu tegevust kontrolliva organiga. Täidesaatva võimu majandustegevust jälgib riigikontroll, tegevuse vastavust seadustele õiguskantsler.

Haldussüsteemi tegevuse uurimiseks kasutab Riigikogu uurimiskomisjone, mis moodustatakse teatud kindla probleemi uurimiseks. Enamasti toimub uurimiskomisjonide töö kinniste uste taga ja nende tegevust kajastab vaid lõpparuanne, milles on ära toodud ettepanekud seaduste või täitevvõimu töö parandamiseks. Nii ei ole Riigikogu uurimiskomisjonide roll võrreldav USA senati vastavate komisjonidega, mille tegevusega kaasnevad avalikud istungid, vannutatud tunnistajad ning avalikkuse teravdatud tähelepanu. Siiski on juba ainuüksi uurimiskomisjoni moodustamine signaal täidesaatva võimu esindajatele, et nende tegevust kontrollitakse.

Muudest Riigikogu käsutuses olevatest vahenditest märksa vaatemängulisemad on arupärimised ja küsimused ministritele igal kolmapäeval toimuvates infotundides. Ehkki need debatid pole võrdväärsed Briti parlamendis sajanditepikkuse kogemuse läbi sündinud etendustega, on ministritele nende maine säilitamise seisukohast ometi oluline, et nad arupärimistele ja küsimustele rahuldavalt vastata oskaksid. Opositsioonile annavad säärased arupärimised võimaluse ministreid teatudki määral korrale kutsuda ja seeläbi täitevvõimu tegevust mõjutada.

Riigikogu sisemise infovahetuse seisukohalt on oluline ka igaesmaspäevane „vaba mikrofon”. Pärast varem kinnitatud päevakorra lõppu on igal Riigikogu liikmel õigus pöörduda avalikult teiste saadikute poole arvamuse, seisukohavõtu või muu teabega.

Lisateave artikli kohta