Valimissüsteem ja Riigikogu koosseis

Riigikogu valimistel võivad osaleda kõik vähemalt 18-aastased teovõimelised Eesti kodanikud. Riigikogusse kandideerimisel on nõudmised rangemad — Riigikogu liige peab olema vähemalt 21-aastane. 

Riigikogu liikmed valitakse Eestis avatud nimekirjavalimistega neljaks aastaks. Proportsionaalse valimissüsteemi mõte on selles, et erakonna kandidaatidele antavate Riigikogu kohtade osakaal kõikidest kohtadest vastab enam-vähem erakonna häältesaagi osakaalule kõikidest kehtivatest häältest. Nõnda saab näiteks 25% valijate toetuse pälvinud erakond sõltuvalt asjaoludest 25–28 mandaati. Kolmveerand Riigikogu kohtadest jaotatakse erakondade vahel ringkondades, kusjuures kandidaadid reastatakse erakondade nimekirjades vastavalt igaühe häältesaagile ümber. Nõnda saavad mandaadi enim hääli saanud kandideerijad. Veerand mandaatidest jaotatakse üleriigilise nimekirja alusel nn kompensatsioonimandaatidena. Üleriigilises nimekirjas kandidaatide häälte arvu alusel ümberjärjestamist ei toimu, seega on otsustav erakonna otsus. Kümmekonna häälega siiski Riigikokku jõuda ei saa, sest ka üleriigilises nimekirjas on nõutav teatud minimaalne häälte arv.

Lisaks kasutatakse Eesti Riigikogu valimistel 5% häältekünnist, st Riigikokku pääsevad vaid need erakonnad, kes saavad vähemalt 5% kogu riigis antud häältest. Ka see on tekitanud valijates pettumust, sest väikeste erakondade poolt hääletades on paratamatuks tulemuseks häälte „kaotsiminek”. Valimiskünnise sisseviimine välisriikide eeskujul on Eestis vähemalt osaliselt põhjustatud ka ajaloolisest kogemusest. Rohkete väikeparteide pääs parlamenti killustas poliitilisi jõude juba 1920. aastatel ning ei lubanud moodustada tõeliselt teovõimelist parlamenti. Valimiskünnise abil pääsevad Riigikogusse suuremad erakonnad, kelle vahel elujõulise koalitsiooni moodustamine on palju tõenäolisem.

Riigikogu liikmed ei ole pärit vaid kindlatelt elualadelt. Mujal maailmas silmatorkavat juristide ülekaalu parlamendis Eestis märgata ei ole. Majandusinimesi on rohkem, kuid nendegi osakaal pole ülemäära suur. Pigem kaevatakse juristide ja majandusasjatundjate vähesuse üle. Kuna saadikud on erineva taustaga, on ka rahva esindatus laiem. Erinevatelt elualadelt pärit inimeste kuulumisel Riigikokku on nii omad head kui ka halvad küljed. Ühelt poolt on laia esindatusega Riigikogul hea ülevaade riigis erinevatel elualadel toimuvast. Teisalt kulub aga otsuste kujundamisele ja väljatöötamisele ehk rohkem aega kui vaid professionaalsetest poliitikutest, majandusinimestest ja juristidest koosneva riigikogu puhul.

Riigikogu liikmeid ei saa tagasi kutsuda ja nad räägivad kogu rahva eest, st nad võivad otsuseid langetada omaenda tõekspidamiste alusel. Riigikogu liikmete ametist tagandamine on võimalik vaid äärmiselt piiratud juhtudel ja seondub eelkõige kuriteo toimepanemisega. Sääraste meetmetega püütakse tagada rahvaesindajate sõltumatus ja tegutsemine kogu rahva huvides, mitte vaid teatud osa valijaskonna hetkemeeleoludest lähtudes.

Lisateave artikli kohta