Vabariigi Presidendi ülesanded

Vabariigi Presidendi institutsioonile on põhiseaduses pühendatud omaette peatükk. Kui lugeda ainult põhiseadust, tuleb silme ette eelkõige Saksamaaga sarnane olukord, kus president on pigem sümboolsete ülesannetega ning jääb paratamatult liidukantsleri kui valitsusjuhi varju. Reaalset poliitilist kogemust arvestades pole aga Vabariigi Presidendi ülesanded ja õigused Eestis kaugeltki nõnda sümboolsed.

Põhiseaduse järgi on Vabariigi Presidendil erinevaid ülesandeid nii sise- kui ka välispoliitikas. Välissuhtlemises täidab Vabariigi President peamiselt traditsioonilisi esindusülesandeid. Lisaks diplomaatide lähetamisele ja vastuvõtmisele ning välislepingute ratifitseerimiskirjade allkirjastamisele esindab ta Eesti riiki kohtumistel teiste riikide juhtidega. Siin on Vabariigi Presidendi ülesanded jagatud pea- ja välisministriga. Parlamentaarsetes riikides ei ole kuigi tüüpiline, et president kui eelkõige esinduslik riigipea oleks sisulistel ja olulistel kohtumistel aktiivse läbirääkija rollis. Ometi on taasiseseisvunud Eestis just Vabariigi Presidendi pingutused välispoliitilisel areenil küllaltki silmapaistvad olnud — seda peamiselt üldise poliitilise kliima kujundajana ning Eesti kui kultuurse ja suhtlusalti väikeriigi tutvustajana.

Tähtsamad Vabariigi Presidendil lasuvatest ülesannetest seonduvad siiski siseriikliku poliitilise elu küsimustega. Vabariigi Presidendi ülesannetest üks olulisemaid on peaministrikandidaadi kindlaksmääramine. Kuna kandidaadi kinnitamiseks on vajalik Riigikogu häälteenamus, peab Vabariigi President ettepaneku tegemisel tahes-tahtmata arvestama poliitilise olukorraga ja parlamendis valitsevate jõudude tahtega. Nõnda ei pruugi Vabariigi President valitsuse moodustamise ülesannet anda tingimata valimistel kõige rohkem hääli saanud erakonna esimehele — ta peab ka läbi kaaluma reaalsed võimalused Riigikogus koalitsiooni moodustada. Samas on kujunenud riigiõiguslik tava, mille kohaselt pakub president esimesena võimalust koalitsioonikõnelusi alustada valimised võitnud erakonna juhile. Mis puudutab ministreid, siis põhiseadus määrab, et ministrid nimetab Vabariigi President ametisse peaministri ettepanekul. Kuigi president on soovinud paaril juhul ministreid ametisse mitte nimetada, on ta poliitilise surve tulemusena siiski peaministri tahtele allunud.

Mitmete teiste kõrgete ametiisikute ametisse nimetamisel on Vabariigi Presidendil märkimisväärselt suurem vabadus. Paljudel juhtudel (nt õiguskantsler, riigikontrolör) teeb ta ise Riigikogule ettepaneku kandidaadi ametisse nimetamiseks. Sellisel juhul on Vabariigi Presidendil täielik eelvaliku õigus; ametisse saab nimetada vaid tema kandidaate. Mõnel juhul (nt Eesti Panga president, kohtunikud) nimetab isiku küll ametisse Vabariigi President, kuid ettepaneku talle teeb mõni teine institutsioon. Sellisel juhul on Vabariigi Presidendil õigus ettepaneku tegijale ära öelda ja viimane on sunnitud otsima uut kandidaati.

Vabariigi Presidendi riigikaitsealased volitused on küllaltki ulatuslikud — tegemist on Eesti riigikaitse kõrgeima juhiga. Riigikohus on seda sätet tõlgendades leidnud, et riigikaitse kõrgem juht ei saa olla ainult sümboolse võimuga ja seega ei tohiks täidesaatev võim riigikaitsealaseid otsuseid langetades Vabariigi Presidendist mööda minna. Reaalpoliitiliselt on aga ilmselge, et täidesaatev võim kaitseministeeriumi näol suudab riigikaitsealaseid küsimusi lahendada efektiivsemalt, millest tulenevalt ongi riigikaitse juhtimine jagatud mitme erineva organi vahel. Teisalt loob võimu säärane killustatus muidugi probleeme — nii näiteks on Vabariigi Presidendi ja täitevvõimu vahel tekkinud korduvalt lahkarvamusi Eesti kaitseväe juhataja sobivuse üle oma ametikohale. Riigikaitset reguleerivates seadustes on püütud vastutuse jaotust NATO-sse kuuluva parlamentaarse riigi vaimuga rohkem kokku viia. Riigikaitse juhtimise korrastamiseks algatas Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves põhiseadusemuudatuse, mis jõustub juhul, kui Riigikogu XII koosseis selle muutmata kujul vastu võtab. Riigikogu XI koosseisus jäi konsensus eelnõu menetlemiseks kiireloomulisena saavutamata ja põhiseaduse muutmiseks tuli valida teine tee: muutmine Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt.

Olulise riikliku tähendusega on Vabariigi Presidendi ülesanne Riigikogus vastuvõetud seadusi välja kuulutada ja sellega kaasnev õigus väljakuulutamisest keelduda. Kui Riigikogu seaduse uuesti muutmata kujul vastu võtab, võib Vabariigi President pöörduda Riigikohtu poole, et viimane kontrolliks seaduse vastavust põhiseadusele. Seda õigust on ka võrdlemisi tihti kasutatud. Kujunenud riigiõigusliku tava kohaselt kasutab president vetot vaid juhul, kui president leiab, et Riigikogus vastu võetud seadus on põhiseadusega vastuolus ja on tõenäoline, et ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jagaks presidendi seisukohta. Reeglina on Riigikogu presidendi kaalutlustele tuginedes seadust muutnud, mõnel juhul on seadus üleüldse uuesti vastu võtmata jäänud ja vähestel juhtudel on tulnud riigipeal Riigikohtusse pöörduda.

Vabariigi Presidendi olulise ülesandena võib veel märkida õigust välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised juhul, kui peaministrile või valitsusele umbusaldust avaldatakse. Sellises olukorras peab Vabariigi President esmalt kaaluma, kas Riigikogus on piisavalt eeldusi uue koalitsiooni moodustamiseks või mitte.

Vabariigi Presidendi formaalsete siseriiklike funktsioonide hulka kuulub näiteks rahvahääletusel vastuvõetud seaduste väljakuulutamine, Riigikogu valimiste väljakuulutamine ja Riigikogu kokkukutsumine esimeseks istungjärguks. Sellistest ülesannetest rääkides on Vabariigi Presidenti iseloomustatud kui „riiginotarit”, kelle formaalse kinnitusega saab mingi riiklik toiming lõpliku ja kindla tähenduse.

Lisaks riiginotari ülesannetele omab Vabariigi President ka sümboolset võimu, näiteks iseseisvat otsustusõigust riiklike teenetemärkide jagamisel või karistatutele armuandmisel. Kuigi säärased otsustused on pigem sümboolse tähendusega ja riigielus märkimisväärset tähendust ei oma, võivad need ühiskonnas suurt vastukaja leida. Nii näiteks tekitas president Lennart Meri 2001. aasta alguse otsus mitte anda teenetemärki endisele Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehele Arnold Rüütlile, kes hiljem, sama aasta sügisel presidendiks valiti, opositsiooni hulgas tugevat pahameelt. Vabariigi Presidendil on õigus riiklik teenetemärk inimeselt ka ära võtta, kui inimene on pannud toime tahtliku kuriteo või muu teo, mis välistaks teenetemärgi andmise.

Lisateave artikli kohta