Täidesaatva riigivõimu asutused ja avalik teenus

Poliitika kujundamise ülesannete ja haldusaktide ning -toimingute abil üksikjuhtumite lahendamine ei ole Eestis järjekindlalt eristatud. Halduskorralduse algne idee oli, et ministeerium on valdkonna poliitika kujundaja; ametid ja inspektsioonid, samuti maavalitsused ning kohalikud omavalitsused annavad haldusakte ja teevad toiminguid konkreetsete eluliste juhtumite lahendamiseks. St valdkonna analüüs, seaduseelnõude väljatöötamine ja seaduse rakendamise korraldamine peaks olema ministeriaalne; seaduste tegelik rakendamine ise aga ameti, inspektsiooni, maavalitsuse või muu asutuse ülesanne.

Mitmes valdkonnas on amet liidedetud ministeeriumiga. Nii näiteks kaotati aastal 2010 Riigihangete amet ja selle ülesanded pandi Rahandusministeeriumile. Küllaltki sagedane on olnud ka lähedaste ülesannetega ametite ja inspektsioonide liitmine, olulisemad näited on Politsei- ja Piirivalveamet ning Maksu- ja Tolliamet. Ameti või inspektsiooni sõltumatuse kindlustamiseks on näiteks Andmekaitse Inspektsiooni ja prokuratuuri puhul kasutatud täiendavaid meetmeid, mh parlamendi kaasamist peadirektori nimetamise protseduuri. Sõltumatu regulaatorina tegutseb ka Konkurentsiamet. Finantsinspektsioon loodi Väärtpaberiameti, Kindlustusinspektsiooni ja Pangainspektsiooni ühendamisega aastal 2002 ja viidi Rahandusministeeriumi valitsemisala asemel Eesti Panga juurde.

Kuna valitsusasutused teostavad otsest võimu, on ka nende töötajad erilises seisundis — neid nimetatakse avalikeks teenistujateks, kelle teenistustingimused on sätestatud avaliku teenistuse seadusega, mitte aga töölepinguga. Ametnikud nimetatakse ametisse ette kindlaks määratud tingimustel, avaliku teenistuse seaduse kohaselt ei tohiks ametniku värbamisel töötingimuste osas kuigi avarat läbirääkimisruumi olla. Praktikas on ametnike palgakorraldus kujunenud erinevates asutustes erinevaks, eriti ministeeriumide osas, kus majandustõusu aastatel kasvasid palgad mõnel juhul ka ministrite, Riigikogu liikmete ja kohtunike palgast kõrgemaks. Püüdlused taastada lähtumine ühtsest palgaastmestikust ei ole vilja kandnud. Ametite ja inspektsioonide nn reaametnike töötasu on üldjuhul läbipaistev, läbirääkimisruumi eelarvepiirangute tõttu ei ole ning palgatase on ka oluliselt madalam kui ministeeriumides. Selleks, et kindlustada ametnike asjatundlikkus ja erapooletus tööülesannete täitmisel, on ametnikele üldjuhul kehtestatud karmimad kvalifikatsiooninõuded, samuti kohustuslikud korruptsioonivastased meetmed.

Täitevvõimuaparaat peab täitma riigi põhiseaduslikke funktsioone, millest üks olulisemaid on eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamine. Suur roll selle ülesande täitmisel on pandud avalik-õiguslikele institutsioonidele, millest rahvuskultuuri arengu ja säilimise seisukohast on olulisimad kuus avalik-õiguslikku ülikooli: Tartu Ülikool kui rahvusülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna Ülikool, Maaülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia; samuti rahvusooper Estonia, rahvusraamatukogu, Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Rahvusringhääling. Avalik-õiguslikel organisatsioonidel on iseseisev juriidiline staatus ning märkimisväärne iseseisvus suhtluses ministeeriumidega.

Mitmesuguste avalike teenuste osutamiseks on loodud rida muid asutusi, mis tegutsevad ministeeriumi haldusalas, näiteks Kultuuriministeeriumi valdkonnas mõned teatrid, muuseumid, instituudid jne. Riik võib oma kohustuste täitmiseks asutada ise eraõiguslikke sihtasutusi ja mittetulundusühinguid, samuti äriühinguid, ning omada aktsiaseltsides ja osaühingutes aktsiaid ning osasid. Ettevõtteid, kus riigile kuuluvad kõik aktsiad või osad, on jäänud mõni üksik (nt Eesti Energia). Sihtasutusi on mitmeid, näiteks võib tuua Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse, või Tartu linna, Tartu Ülikooli ja riigi koostöös loodud sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum, mis on kogu Lõuna-Eesti tervishoiu alustala.

Viimastel aastatel kasutab riik, osaliselt kindlasti tänu paremerakondade initsiatiivile, sagedasti ka erasektori abi, astudes juba olemasolevate äriühingute ja kolmanda sektori organisatsioonidega lepingulistesse suhetesse. Ehkki kolmanda sektori organisatsioone pole avaliku võimu teostamisse senini kuigi laialdaselt kaasatud, on senine koostöö mitmeski valdkonnas olnud vägagi edukas.

Lisateave artikli kohta