Täidesaatva võimu kontroll

Täidesaatev võim on kõige suurem ja potentsiaalselt kõige võimsam võimuharu, kelle käsutuses on enamik riigieelarve vahenditest. Näiteks on täidesaatva võimuharu ulatuse tõttu peaaegu võimatu saada ülevaadet seal töötavate inimeste täpsest arvust. Et taolist tohutut struktuuri ohjes hoida, on püütud rakendada erinevaid kontrollmehhanisme.

Kõige kõrgemal tasemel kontrollib täitevvõimu tegevust Riigikogu — rahvaesindusena on tema kohustus seista hea selle eest, et täidesaatev võim tegutseks rahva huvides. Täidesaatvat võimu kontrollides toimib parlament seega ka vahendajana täitevvõimu ja avalikkuse vahel. Riigikogu liikmed saavad esitada arupärimisi peaministrile ja ministritele ning vajadusel neile umbusaldust avaldada, millega kaasneb ametist tagandamine. Sageli kasutatav kontrollivorm on küsimuse esitamine Riigikogu infotunnis või kirjalik küsimus, samuti ministrite kuulamine Riigikogu komisjonides. 

Täidesaatva võimu tegevuse majanduslikku külge kontrollib riigikontroll, selle tegevust põhiõiguste järgimisel aga õiguskantsler. Õiguskantsleri roll suurenes tunduvalt 2000. aastal jõustunud seadusega, millega anti tema pädevusse ka nn ombudsmani ülesanded — õigus kontrollida, kuivõrd peab täitevvõim oma tegevuses kinni põhiõigustest. Näiteks paneb õiguskantsler suurt rõhku hooldekodudes, lastekodudes ja vanglates toimuvatele õigusrikkumistele.

Täidesaatva võimu tegevuse seaduslikkus on halduskohtute kontrolli all — iga inimene, kelle õigusi on rikutud, võib pöörduda kohtu poole. Tekitatud kahju korral on võimalik välja nõuda hüvitis. Isegi kui riigiasutused on toiminud seaduste kohaselt, ei pruugi see nende tegevust õigustada, sest kohtutel on kohustus kontrollida seaduste vastavust põhiseadusele ja jätta põhiseadusevastased seadused kohaldamata. Nii näiteks saab kohus kehtetuks tunnistada maksuameti ettekirjutused, kui need tuginevad seadusele, mis on vastuolus põhiseadusega.

Täidesaatev võim on ka ajakirjanduse ja avalikkuse hoolika tähelepanu all. 2000. aastal vastu võetud avaliku teabe seadus tagab kõigi avaliku võimu käes olevate dokumentide avalikkuse — tingimusel, et nende avalikustamine ei kahjusta riigisaladust ega ülemääraselt kellegi eraelu puutumatust. Eestis avaldatakse suur osa maksumaksja vahendite arvel loodud teabest asutuste veebilehtedel, ülejäänule on ligipääs võimalik vastava päringu esitamisel. Täielikult on juurdepääs suletud üksikutel erandjuhtudel ja need on reeglina ajakirjanduse terava tähelepanu all. Põhiseadus annab igaühele õiguse teada, millist teavet on riigiasutused tema kohta kogunud, seda mõistagi teiste inimeste eraelu kaitse ning kuritegevuse ennetamisega seotud eranditega. Sel otstarbel on võimalik kasutada ka infotehnoloogilisi vahendeid ja esitada päring ennast ID-kaardiga identifitseerides. Ka avalike ülesannete täitmise kohta käivale teabele juurdepääs on põhiseaduslikult igaühele kindlustatud õigus. Seega peaks parlamentaarne, majanduslik, õiguslik ja avalik kontroll tagama selle, et täidesaatev võim jääks oma tegevuses rahva jaoks siiski arusaadavaks ning hoomatavaks.

Lisateave artikli kohta