Valitsus

Eesti rahva poolt 1992. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt kuulub täidesaatev võim Eestis Vabariigi Valitsusele. Valitsus on täidesaatva võimu tipp, täitevvõimu struktuur tervikuna on mitmekesine ning laialdaste ülesannetega. Nii kuuluvad täidesaatva võimu harusse lisaks ministeeriumidele maavalitsused, samuti hulk ameteid, inspektsioone ja muid asutusi.

Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat, mille kujundab parlament, võttes vastu seadusi ja kinnitades riigieelarve. Valitsus suunab ja koordineerib ministeeriumide, ametite, inspektsioonide ning teiste täidesaatva võimu asutuste tööd.

Valitsuse tegevust juhib peaminister. Ta ei juhi ühtegi ministeeriumi, vaid on põhiseaduse kohaselt Vabariigi Valitsuse tegevuse juhataja, primus inter pares. Peaministri nimetab ametisse Riigikogu presidendi ettepanekul. Välja kujunenud riigiõigusliku tava kohaselt teeb president esmalt valitsuse moodustamise ettepaneku valimised võitnud erakonna juhile, kes alustab teiste erakondadega koalitsioonikõnelusi. Põhiseaduse kohaselt on presidendil õigus teha valitsuse moodustamise ettepanek ka mõnele teisele poliitikule, kelle ta usub valitsuse moodustamiseks võimelise olevat. Kui peaministrikandidaat pälvib valitsuse moodustamiseks Riigikogu enamuse toetuse, esitab ta ministrikandidaadid riigipeale ametisse nimetamiseks.

Peaministri tähendus ja roll valitsuses ning tema suhted teiste ministritega sõltuvadki tihtipeale sellest, milline on peaministri juhitud erakonna positsioon Riigikogus võrreldes koalitsioonikaaslastega ning kuivõrd mõjukas on peaminister oma erakonna sees. Tulenevalt proportsionaalsest valimissüsteemist on Eestis reeglina koalitsioonivalitsus vähemalt kahe osapoolega. 

Vabariigi Valitsuse liikmed ehk ministrid kuuluvad tavaliselt Riigikogus enamuse kohti võitnud erakondadesse. Ajuti on Eestis võimul olnud ka vähemusvalitsusi, kuid seda poliitilise kokkuleppe tulemusena, mille järgi vähemalt riigieelarve vastuvõtmisel toetab valitsust ka mõni koalitsiooni mittekuuluv erakond. Valitsusse on kuulunud ka nn spetsialistidest ministreid, ent tegemist on üha harvem ette tuleva erandiga.

Riigikogu võib avaldada peaministrile, ministrile või valitsusele tervikuna umbusaldust. Selleks on vaja vähemalt 51 Riigikogu liikme toetust. Põhiseaduse kehtimise ajal on umbusaldusavaldus leidnud vähemalt 51 Riigikogu liikme toetuse äärmiselt harva: 2001. aastal avaldas 60 Riigikogu liiget umbusaldust peaministrile ja 2005. aastal 54 häälega justiitsministrile. Umbusalduse pälvinud minister, peaminister või Vabariigi Valitsus astub tagasi. Peaministri umbusaldamise korral astub tagasi terve valitsus. Liiga sagedaste valitsusevahetuste vältimiseks on valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral presidendil õigus valitsuse ettepanekul välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised. Ei sel ega muudel põhjustel ei ole aastatel 1992 kuni 2010 Riigikogu erakorralisi valimisi toimunud.

Ministritel on kanda topeltroll — ühelt poolt esindavad nad ministeeriumi huve valitsuses, teiselt poolt juhivad ministeeriume, lähtudes valitsuse vastu võetud poliitilistest otsustest. Ministrid ongi tihtipeale kaldunud kaitsma oma ministeeriumi huve Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus — hoopis vastumeelsemalt viivad nad ellu poliitikat, mis nende enda ministeeriumile otseselt kasuks ei tule. Lisaks peaministrile ja ministeeriumi juhtivatele ministritele lubab põhiseadus ametisse nimetada ka nn portfellita ministreid, kes ministeeriumi ei juhi. Siseministeeriumi juhib aga Vabariigi Valitsuse seaduse alusel kaks ministrit: siseminister ja regionaalminister.

Valitsust ja peaministrit toetab Riigikantselei, mida juhib riigisekretär, kelle nimetab ametisse ning vabastab ametist peaminister oma korraldusega.

Riigikantselei toetab valitsuse töö planeerimist, koostab valitsuse tegevusprogrammi ja koordineerib selle elluviimist, valmistab ette ning korraldab valitsuse istungeid ja kabinetinõupidamisi, tagab valitsuse õigusaktide eelnõude põhiseadusele ja teistele seadustele vastavuse, koordineerib Eesti seisukohtade kujundamist ning nõustab ja toetab peaministrit Euroopa Liidu asjades. Samuti korraldab Riigikantselei valitsuse ja peaministri avalikke suhteid ning Euroopa Liiduga seotud riigisisest teavitustegevust, nõustab peaministrit riigi julgeoleku küsimustes ning korraldab valitsuse julgeolekukomisjoni tööd, samuti nõustab ja toetab peaministrit Teadus- ja Arendusnõukogu töö juhtimisel ning korraldab avaliku teenistuse tippjuhtide värbamist, valikut ja arendamist. Riigikantselei korraldab ka riigi- ja kohaliku omavalitsuse sümboolikaga seonduvat.

Seoses Euroopa Liiduga ühinemisega on valitsuse roll oluliselt kasvanud. Nii esindab Eestit Euroopa Ülemkogus peaminister, Euroopa Liidu Nõukogus aga vastava valdkonna minister või ministri volitusel abiminister. Just Euroopa Liidu Nõukogu kujundab Euroopa Liidu pädevuses olevates valdkondades poliitikat. Euroopa Liidu poliitika suunamisel on pärast Euroopa Liidu toimimise lepingu jõustumist kasvanud Euroopa Parlamendi roll, rahvusparlamentide roll sedavõrd mitte. Abiministri koht loodi peamiselt seoses vajadusega kindlustada ministeeriumide poliitiline juhtimine olukorras, kus minister peab sageli osalema Euroopa Liidu Nõukogu istungitel ja viibima seetõttu Eestist eemal. Abiminister ei ole siiski valitsuse liige ja tal ei ole ministriga võrreldavaid tagatisi. Abiminister on olemuselt võrreldav pigem ministri poliitilise nõunikuga.

Valitsus esitab ka kandidaadid Euroopa Komisjoni liikme, Euroopa Kohtu liikme, kohtujuristi, kontrollikoja liikme ja teiste Euroopa Liidu kõrgete ametnike kohtadele.

Lisateave artikli kohta