Riiklik julgeolek

NSV Liidu salateenistuse üldnimetus

Kuigi Nõukogude salateenistused, ametlikult riikliku julgeoleku organid, tegid läbi mitu sildivahetust, jäid selle põhiülesanded (välisluure, vastuluure ja poliitiline salapolitsei) muutumatuks. Enamlaste julgeolekuorganid said alguse 1917. a detsembris, kui moodustati Feliks Dzeržinski juhtimisel Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon võitluseks kontrrevolutsiooni ja sabotaažiga (Vetšekaa, vn Всероссийская чрезвычайная комиссия по борьбе с контрреволюцией и саботажем), millest tuleneb julgeolekuohvitseride nimetus tšekist. 1922–1934 kandsid julgeolekuorganid nimetust Riiklik Poliitiline Valitsus (GPU, vn Государственное Политическое Управление), mida alates 1923. aastast juhtis NSVLi valitsuse juures asunud Ühendatud Riiklik Poliitiline Valitsus (OGPU, vn Объединённое государственное политическое управление). 1934. a läksid julgeolekuorganid vast loodud NSVLi Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD, vn Народный Комиссариат Внутренних Дел) alluvusse ja kandsid põhirolli 1937–1938 suure terrori korraldamisel. 1940. a augustis moodustati NKVD territoriaalüksused vast annekteeritud Eestis, Lätis ja Leedus. 1941. a ja alates aastast 1943 eraldati julgeolekuorganid NKVDst Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadiks (NKGB, vn Народный комиссариат государственной безопасности), mis alates aastast 1946 kandis nimetust Riikliku Julgeoleku Ministeerium (MGB, vn Министерство государственной безопасности). 1954 moodustatud Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB, vn Комитет государственной безопасности ) tegutses kuni likvideerimiseni 1991. a. Nõukogude riikliku julgeoleku organid korraldasid 1940.–1980. aastatel enamiku Eestis toimepandud repressioonidest Nõukogude režiimi vastase tegevuse eest.

Lisateave artikli kohta