Sõjajärgse kümnendi igapäevaelu

Pärast sõja lõppu jätkus mõni sõdadevahelist elu iseloomustanud joon, eriti maal. Need likvideeriti põllumajanduse sunniviisilise kollektiviseerimisega alates 1949. aastast. Riigi vägivald avaldus jätkuvalt igapäevaelus, naabreid arreteeriti ja sugulasi saadeti Siberisse. Sõjajärgsel ajal toimuski suurim stalinistlik repressioonide laine Eestis.

Terav probleem oli tavaline toimetulek, sest sõja ja majandusliku allakäigu tulemusel olid inimeste sissetulekud väga väikesed ning elanikkond oli alatoidetud riigis, kus põllumajandus oli varem ülejääki tootnud. Alatoitlus oli peamine põhjus, miks suremus tõusis 25 000 tsiviilelaniku võrra (see arv ei sisalda riigiterrori ohvreid). Nõukogude riik võitles toitlustusprobleemidega linnades normeerimise ja toidutalongide abil kuni aastani 1947. Eestit nälg siiski ei tabanud, nagu juhtus paljudes Nõukogude Liidu lääneregioonides, kus nälga suri 1–2 miljonit inimest. Siia saabus aga kümneid tuhandeid näljapõgenikke ehk nn kotimehi. Nad ajasid toiduhinnad turgudel üles, kerjasid toitu või raha, panid toime kuritegusid või üritasid ennast sisse seada. Eestit 20. sajandil tabanud kõige vaesemad aastad olid 1946 ja 1947, kui immigratsioon saavutas haripunkti.

Sõda oli hävitanud umbes 25–30% linnamajadest; uued hooned kerkisid aeglaselt, rahvaarv aga oli pärast 1945. a madalseisu taas kasvamas. See tähendas, et elamuruum inimese kohta kahanes igal aastal, sundides inimesi barakkidesse või ülerahvastatud korteritesse. Eriti raske oli elu purustatud linnades, nagu näiteks Narva. Mõnes peres oli inimese kohta vähem kui 2 ruutmeetrit pinda.

Sõjajärgsel ajal oli inflatsioon suur, toitu ja muid kaupu nappis ning enamik elanikke pidi ellujäämise nimel igapäevast võitlust pidama. Ainult talumehed, kellel oli kasutada 15 või rohkem hektarit maad, said korralikult süüa ning pärast kohustuslikke riigile mõeldud norme suutsid nad turul ka natuke kasumit teenida. Paljusid Nõukogude režiimi toetajaid valitsev majanduslik hädaolukord muidugi ei puudutanud. Elu linnades paranes tasapisi alates 1950. aastatest, sellal kui maal läks 1949. a sundkollektiviseerimise tõttu kõik allamäge.

Et niisugustes tingimustes hinges püsida, töötati välja kõikvõimalikke ellujäämisstrateegiaid. Must turg õitses ja riigilt varastamine oli massiline. Umbes pooltel linnaelanikel ja peaaegu kõikidel maainimestel oli oma aed, kus toidulisa kasvatati. Iga lisasissetuleku allikas – seaduslik või ebaseaduslik – oli teretulnud.

Paljudele olid sõjajärgsed aastad isegi raskemad kui sõjaaeg. Sovetiseerimine kestis täie hooga ning riik otsis uusi inimrühmi, keda saaks vaenlaseks tembeldada. Mingi normaliseerimine algas 1950. aastate algul, veel Stalini eluajal, ehkki enamikule läks elu tasapisi talutavamaks alles 1950. aastate keskpaigas.

Lisateave artikli kohta