Sõjasündmused Eestis 1944

​1941–1944 oli Eesti Saksa okupatsiooni all. Veebruaris 1944 jõudis Leningradi blokaadi murdnud edasitungiv Punaarmee Narva jõeni. Hoolimata Saksa väejuhatuste pessimismist pidas Hitler Eesti kaitsmist tähtsaks. Tuli toetada liitlasriiki Soomet. Soome lahe idatipust väljapääsenud Balti laevastik ohustanuks Saksa maagitarneid Rootsist. Oluline oli ka Eesti põlevkivist toodetav kütus.

Saksa väegrupp Nord oli kandnud suuri kaotusi. Baltikumi kaitsevõime tugevdamiseks käskis Saksamaa poliitiline juhtkond mobiliseerida 30 000 lätlast ja 15 000 eestlast. 30. jaanuaril 1944 kuulutati Eestis välja aastakäikude 1904–1923 üldmobilisatsioon. Hiljem mobiliseeriti ka 1926. aastakäik. Kokku mobiliseeriti Eestis sel ajal 40 000 – 50 000 meest. Eestisse toodi 1941–1943 formeeritud eesti üksused. Mobiliseeritute ja olemasolevate üksuste alusel formeeriti 20. eesti SS-diviis, seitse piirikaitserügementi, politsei-jalaväepataljone jt üksusi. Koos Omakaitse lahinguüksuste, soomepoiste ja lennuväe abiteenistusega ulatus Saksa relvajõududesse kutsutud eestlaste arv umbes 70 000ni.  

Nõukogude pool ründas Leningradi rindel nelja armee jõududega. Saksa kaitset juhtis Narva rindel armeegrupp Narwa ja Peipsi ääres 18. armee. Eestisse toodi teistest rindelõikudest mitu jalaväediviisi jm väekoondist. 1. märtsil allus armeegrupile Narwa ligi 125 000 meest. Narva rindelõigus veebruarist aprillini peetud lahingutes peatati Punaarmee edasitung.

Juunis alustas Punaarmee pealetungi Soomes ja liikus kiiresti edasi Valgevenes. Osa Saksa väekoondisi viidi Eestist ära ja asendati eesti üksustega. Suvel moodustasid eestlaste üksused Saksa jalaväest Narva rindelõigus juba umbes poole.

Juuli teisel poolel jättis Saksa väejuhatus Narva maha ja taganes u 15 km läände, Sinimägede joonele. Lõuna pool jäi rindejooneks Narva jõgi. Sinimägedes juuli lõpus ja augusti alguses peetud verised lahingud Punaarmeele edu ei toonud.

10. augustil alustas pealetungi hoopis Punaarmee 3. Balti rinne Lätis Alūksne juurest. Tartu langes 25. augustil, rinne stabiliseerus Emajõel. Kumbki pool saatis Emajõe rindele lisaväeüksusi, Punaarmee mh 8. Eesti laskurkorpuse

16. septembril otsustas Saksa väejuhatus Mandri-Eesti maha jätta. Järgmisel päeval algas Punaarmee pealetung Emajõel. Saksa väed taganesid ümber Võrtsjärve Lätisse. Sinimägedest ja Narva jõe äärest taganeti nii Pärnu kaudu kui ka meritsi Tallinna kaudu. Asutusi, tööstusi ja tsiviilelanikke evakueeriti Saksamaale. 22. septembril langes Punaarmee kätte Tallinn, seejärel kandus võitlus Lääne-Eesti saartele. Viimasena hõivas Punaarmee novembri lõpus Sõrve poolsaare.

1944. a lahingud Eestis olid ohvrirohked, kogukaotuste kohta täpsed andmed puuduvad. Saksa pool kaotas veebruarist juuni lõpuni Eestis kuni 6000 meest tapetute ja kuni 30 000 haavatutena. Kaotused aasta teisel poolel, eriti Sinimägede lahingutes, Emajõel ja Sõrve poolsaarel võivad olla kokku niisama suured. Punaarmee kaotused olid suuremad, eriti ränkade kaotuste tõttu Narva rindel ja Sinimägedes.

Lisateave artikli kohta