Sisseränne Eesti NSVsse

1980. aastate lõpuks oli kolmandik Eesti rahvastikust mitte-eestlased (1945. a oli nende osakaal umbes 5%). 26% elanikkonnast oli sündinud väljaspool Eestit. Ligikaudu kaks kolmandikku immigrantidest olid venelased ja enamik ülejäänud immigrante liitus venekeelse kogukonnaga. Immigratsiooni tipp saabus 1940. aastate teisel poolel, kui maale tuli igal aastal 20 000 inimest, mis moodustas 2% elanikkonnast. Hiljem oli immigratsioon 0,2–1%.

Immigrandid saabusid kogu Nõukogude Liidust, ehkki enamik tuli lähematest Vene Föderatsiooni oblastitest. Eestisse ümberasumise põhjusi oli palju: kõrgem elatustase, tööhõive, parem eluase ja kaupadega varustatus, põgenemine vaesuse ja nälja eest, eriti sõjajärgsetel aastatel, organiseeritud värbamine või pensioniikka jõudmisel või pärast sõjaväeteenistust Eestisse jäämine. Üksikud intellektuaalid kolisid Eestisse siin valitseva väiksema ideoloogilise surve tõttu. Majanduslikud põhjused olid muidugi esmatähtsad ja jääb mulje, et enamik immigratsioonist ei olnudki riigi korraldatud. Otse vastupidi – Nõukogude valitsus seadis sisemigratsioonile mitmesuguseid piiranguid. Nõukogude majanduspoliitika nagu ka jätkuv põlevkivikaevandamine meelitas siia immigrante, eriti suurematesse linnadesse ja Eesti kirdealadele.

Paljud immigrandid olid muidugi oskustöölised, aga enamikul puudus eriline väljaõpe. Lisaks oli Nõukogude Eestis vähe võimalusi omandada kõrgharidus vene keeles. Seega oli immigrantide osakaal tööstuses väga suur ja mujal jälle oluliselt väiksem. Praeguseni ei ole Eesti venekeelsel vähemusel kujunenud välja oma laiaulatuslikku ning ühiskonnas mõjukat poliitilist ja kultuurilist eliiti, kuigi siin on tegutsenud näiteks mitu vene keelt kõnelevat maailmanimega kultuuritegelast, nagu semiootik Juri Lotman, kirjanik Sergei Dovlatov jt. Eestist on pärit samuti kauaaegne Vene õigeusu kiriku pea Aleksius II.

Keeleliste ja kultuuriliste barjääride, rahvustevahelise pinge ja mõningaste eelarvamuste tõttu jäid paljud immigrandid Eesti ühiskonnas suhtelisse isolatsiooni. Lisaks elas ülekaalukas osa immigrantidest siin vaid ajutiselt ja lahkus paari-kolme aasta järel. Nemad ei tundnud mingit vajadust integreeruda. Venekeelse koolisüsteemi olemasolu aitas hoida või üles ehitada vene identiteeti, ehkki eesti keele tunnid polnud piisavad, ning seega toetas haridus paralleelühiskonna teket ja arengut.

Immigratsioon aitas sõjast toibuda ja korvata 1940. aastate kaotusi rahvastikus. Samuti oli see vajalik majanduse kiire kasvu tingimustes. Samas kasvas eestlastes hirm venestamise ja oma identiteedi kaotamise pärast.

Lisateave artikli kohta