Sotsialistlik realism kui äraspidine reaalsus

​Nõukogude Liidu ametlik kunstimeetod oli 1930. aastatest alates sotsialistlik realism, mis valitses ühtviisi kõigil loomealadel kirjandusest kujutava kunsti ja filmini. Selle ülesanne oli mõjutada kõrvuti muu propagandaga rahvast mõtlema ja käituma võimule sobival viisil. Kui Eestis 1940. aastatel kehtestati Nõukogude režiim, kaasnes sellega senise eesti kultuuri loomepärandi keelamine, hävitamine ja ümberhindamine. Tühjaks jäänud kohale aga asuti rajama uut, nõukogulikku kultuuri.

Sotsialistliku realismi kõrgaeg eesti kultuuris kattus stalinlike repressioonide haripunktiga. Sel ajal, 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses, valitses ühiskonnas üleüldine hirmu ja segaduse õhkkond. Tegelikkuse ja kommunistliku partei lubatud ideaali vahel valitses silmanähtav vastuolu. Kunsti eesmärk oli seda vastuolu varjata, mahendada või vajaduse korral võimule sobival moel selgitada, näidates, et ilmnenud probleemid on põhjustatud Nõukogude korra vastu töötavate inimeste poolt ja et need on vaid erandjuhtumid, mis kiiresti likvideeritakse. Inimesi tuli veenda partei eesmärkide ja vahendite ainuõigsuses ning innustada neid koostööd tegema. Seetõttu näidati kunstis tegelikkust soovunelmalaadse korrastatud maailmana, kus valitses üleüldine optimism, töötahe, võitlusvaim ja piiritu usk parteisse, kelle juhtimisel pidi kohe-kohe saabuma ideaalne ühiskonnakorraldus kommunism.

Realismiga, millele termin viitab, ei puudunud seosed mitte täielikult. Eriti pöörati tähelepanu kujutamisviisi lihtsusele ja konkreetsusele, et muuta edasiantav sõnum kõigile mõistetavaks. Tulenevalt vajadusest mõjutada inimeste arvamust käimasolevate kampaaniate kohta (nagu näiteks kollektiviseerimine), pidi kunstki võimalikult palju kajastama kõige uuemaid sündmusi. Kuid nii kunstnike kaasajast kui ka minevikust pärinevat ainest moonutati, kõikjal ja kõiges pidi näitama arengut klassivõitluse kaudu kommunismi poole.

Praktikas põhines sotsrealistliku kunsti loomine ideoloogiliselt õigeks tunnistatud eeskujude jäljendamisel. Kirjanikest seati eeskujuks nt Maksim Gorkit ja Nikolai Ostrovskit, kunstnikest Aleksandr Gerassimovi, Isaak Brodskit jt. Üleliidulise tähtsusega suurkujudest mõnevõrra allpool seisid kohalikud klassikud, kelle töö pidi olema teistele autoritele samuti eeskujuks (Nõukogude Eestis nt kunstnikud Viktor Karrus ja Evald Okas, kirjanikud August Jakobson ja Hans Leberecht).

Sellisel moel sündinud kunst kujunes paratamatult ennast kordavaks. Esteetilised kaalutlused jäid sotsrealistlikus kunstis tagaplaanile, sest selle suunajad seadsid esikohale propaganda. Kontroll sellise kunsti üle oli range ja looja isikupära taandatud peaaegu olematuks.
 
Sotsrealistlik kunst kujutas ideoloogiliselt moonutatud minevikku ja loojate kaasaega ning ennustas utoopilist tulevikku, mida kunagi ei saabunud.

Lisateave artikli kohta