Tööpataljonid

Teise maailmasõja ajal Punaarmee tööüksused, kuhu koondati „ebausaldusväärsete rahvuste” seast mobiliseeritud mehed, keda ei tahetud relvastada ega rindele saata

Tööpataljon on üldmõiste Punaarmeele ja NKVD-le allunud tööüksuste kohta, mida rakendati nii tagalas kui ka rinde vahetus läheduses. Mõiste hõlmab töökolonne, ehituskolonne ja ehituspataljone. Nendesse suunati eeskätt usaldust mitteväärivate ja muudel põhjustel rindele mittesobivate rahvaste, nagu sakslaste, soomlaste, eestlaste, lätlaste, leedulaste jt esindajad. Eestist jõudis NSV Liidu tagalasse nii moblisatsiooniga kui ka hävituspataljonide, töölispolkude, miilitsaüksuste, evakueeritud ettevõtete koosseisus ning 22. Eesti territoriaalkorpusega tuhandeid mehi. Eestist Punaarmeesse võetud kutsealuseid ega reservväelasi esialgu rindele ei saadetud, vaid suunati tagalasse tööüksustesse. Eestlasi leidus enim Arhangelski ja Uurali sõjaväeringkondade tööüksustes, kus nad jaotati kuni 1000-mehelisteks ehituspataljonideks ja töökolonnideks. Neid rakendati peamiselt ehitus- ja metsatöödel.

Septembris 1941 nimetati kõik senised ehituspataljonid ehituskolonnideks ja viidi üle isemajandamisele. Tööpataljonlaste eluolu hakkas väga palju sõltuma konkreetse üksuse juhtkonna aususest – kuipalju kulutasid nad meeste varustamiseks ettenähtud vahendeid otstarbekohaselt ja kuipalju omastasid ebaseaduslikult. Korralagedus tegi meeste elu eriti raskeks talve lähenedes, sest nad kandsid ikka sõjaväkke võtmisel seljas olnud suveriided.   

Sügisel ja talvel 1941 hakkasid mehed massiliselt surema. Peamised põhjused olid nälg, nakkushaigused, kopsupõletik, peksmine, alatoitlus, külmumine ja enesetapud. Kui 1941. a lõpus algas Punaarmee Eesti rahvusväeosade moodustamine, siis oma peamise isikkoosseisu said need ellujäänud tööpataljonlaste ridadest. Teadaolevatel andmetel hukkus tööpataljonides 12 840 meest, seega üle 1/3 Eestist Punaarmeesse võetute koguarvust.

Lisateave artikli kohta