Tšernobõli tuumakatastroof ja Eesti

​Katastroof Ukrainas Tšernobõli tuumaelektrijaamas leidis aset 26. aprillil 1986, kui elektrijaama töötajate hooletuse ning konstruktsioonivigade tõttu plahvatas jaama IV energiaploki reaktor. Plahvatuse ja sellele järgnenud tulekahju tõttu pääses atmosfääri suur kogus radioaktiivset saastet, mis levis ulatuslikult üle Euroopa põhjapoolsema osa, jõudes ka Eestisse.

Tšernobõli katastroofi tagajärgede likvideerimiseks kaeti lekkiv energiaplokk betoonsarkofaagiga. Ühtlasi koristati reaktorite katused ja ümbrus radioaktiivsest prahist. Põhiliselt kasutati tagajärgede likvideerimiseks Nõukogude armee reservväelasi, kes saadeti sinna kordusõppuste korras.
 
Eestis saatis katastroofipiirkonda reservväelasi Eesti NSV Tsiviilkaitse Staap eesotsas ülem kindralmajor Vello Varega. 1986. a komplekteeriti Eestist värvatud reservväelastega täiskoosseisuni Kohtla-Järvel asunud 258. üksik mehhaniseeritud tsiviilkaitse polk ning saadeti Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgesid likvideerima (sihtkohaks Denissovitši, Borovitši, Novaja Radtša küla ning Poleskoje alev). Nimetatud polgu isikkooseisus käis Tšernobõlis ka enamik sinna hiljem täienduseks saadetud mehi Eestist.

Kokku osales tagajärgede likvideerimisel sadu tuhandeid kordusõppustele saadetud Nõukogude armee reservväelasi. Eestist saadeti Tšernobõli katastroofipiirkonda teadaolevalt 4742 meest, kellest suur osa said püsivaid tervisekahjustusi. 

NSV Liidu meedias vaikiti sündmus esialgu maha. Eestisse jõudsid teated Tšernobõli tuumakatastroofist esmalt raudse eesriide tagant Soome TV vahendusel. Lõpuks otsustas NSV Liidu juhtkond vastavalt väljakuulutatud glasnostipoliitikale toimuva kohta avalikkusele informatsiooni jagada. Pärast Tšernobõli katastroofi hakati NSV Liidus avalikult rääkima keskkonnaohtudest ja -probleemidest, mis avas tee ka diskussioonile mahavaikitud ajaloosündmuste üle (Stalini-aegsed repressioonid jm).

Lisateave artikli kohta