Tartu rahu

​Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 sõlmitud rahuleping, mis lõpetas Vabadussõja

Vabadussõja lõpetamise soov ilmnes Eestis juba suvel 1919, kuid toona pidi valitsus arvestama Entente’i riikide ja naabermaadega, kes olid vastu rahukõnelustele enamlastega. Murrangu tõi kaasa Vene valgete Loodearmee pealetungi läbikukkumine sügisel 1919, mis halvendas Eesti sõjalis-poliitilist olukorda ja muutis lääneriikide suhtu­mist. Rahuläbirääkimised algasid Tartus 5. detsembril 1919. Eesti delegatsiooni juhtis Jaan Poska, Vene delegatsiooni Leonid Krassin (hiljem Adolf Joffe). Rahulepingu sõlmimist takistasid erimeelsused piiriküsimuses – enamlased nõudsid endale Setumaad ja Virumaa idaosa – ning Venemaa suurenenud sõjaline surve lootuses endale tagada paremat positsiooni läbirääkimistel. Vaherahuni jõuti 31. detsembril 1919 ning lõpliku rahulepinguni 2. veebruaril 1920. Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust, Eestiga ühendati kõik eestlaste asualad (sh Setumaa ja Narva linn), Venemaa loobus Eestis asunud Vene riigi omandist, kohustus tagastama Eestist evakueeritud vara ja loovutas Eestile 15 mln kuldrubla ning riikide vahel seati sisse diplomaatilised suhted.


VÄLISVIITED:

Lisateave artikli kohta