Teise maailmasõja järgne Nõukogude-vastane relvastatud vastupanu Eestis
1944. a vallutas Punaarmee Eesti territooriumi ning algas uus Nõukogude okupatsioon. Saksa armee taandumisel otsustasid paljud seal teeninud eestlased jääda kodumaale ja otsida ajutist varju metsades. Usuti, et lääneriigid ei nõustu Eesti annekteerimisega ning sunnivad peagi Nõukogude Liitu taastama Eesti iseseisvust (nn valge laeva ootus).
Peagi liitusid varjajatega Punaarmee mobilisatsioonist kõrvalehoidjad ning endised Kaitseliidu ja Omakaitse liikmed, kellel Nõukogude võimult midagi head oodata ei olnud. Nemad moodustasidki Eesti relvastatud vastupanuliikumise ehk metsavendluse tuumiku. Sõjajärgsetel aastatel oli Eestis metsavendi kuni 30 000, kellest kõik aktiivsest relvavõitlusest osa ei võtnud.
Esialgu loodeti metsades uue sõja kiirele puhkemisele ning seetõttu keskenduti eelkõige enese varjamisele ja relvastuse varumisele. Loodetud lääne välisabi jäi Eesti partisaniliikumisele tulemata ning Nõukogude võim alustas laiaulatuslikke sõjalisi operatsioone metsavendade ja nende toetajate tabamiseks. Kiiresti laienes riikliku julgeoleku agentide võrgustik ning sagenesid haarangud metsades ja taludes. Passiivne vastupanu ei olnud enam piisav vahend elu säilitamiseks. 1945. a alustasid metsavendade salgad kõikjal Eestis vastuaktsioone. Rünnati väiksemaid julgeolekuüksusi, külanõukogusid ja valdade täitevkomiteesid. Metsades mõisteti omakohut hävituspataljonide liikmete, partorgide ja teiste aktiivsete kollaborantide üle ning karistati neid. Toiduaineid, rõivaid ja sularaha rekvireeriti Eesti Vabariigi nimel kooperatiivikauplustest ja teistest riiklikest ettevõtetest. Ainuüksi 1945. a jooksul registreeris NKVD Eestis 340 metsavendade rünnakut (nõukogulikus terminoloogias „banditismiilmingut”), sealhulgas 126 terrori- ja 7 diversiooniakti.
Eesti suurim metsavendade organisatsioon kandis nimetust Relvastatud Võitluse Liit (RVL). RVL tegutses aktiivsemalt aastatel 1946–1949 ning koondas endas vabadusvõitlejaid mitmest Eesti maakonnast ja linnast. Siiski ei suudetud Eestis luua püsivaid üleriigilisi metsavendade ühendusi, enamasti tegutsesid 5–10-liikmelised salgad iseseisvalt. Aastatega õpiti paremini järgima konspiratsioonireegleid ja sissisõja taktikat. Raske löögi andis metsavendlusele 1949. a märtsiküüditamine. Vahetult pärast küüditamist metsavendade hulk uute varjajate lisandumisega küll kasvas, kuid peagi järgnes sellele kiire langus. Talumajapidamiste likvideerimine ja sundkollektiviseerimine röövisid metsavendadelt nende toetajaskonna.
1953. aastaks suutis Nõukogude võim aktiivse relvastatud vastupanu Eestis maha suruda. Teisele maailmasõjale järgnenud relvastatud vastupanuvõitluses hukkus Eestis ligikaudu 2000 metsavenda, tuhanded arreteeriti ja saadeti karistust kandma Siberi vangilaagritesse. Pärast 1953. a muutus metsavendlus Eestis üha harvemaks, kuid üksikud partisanid pidasid vabade meestena vastu veel aastakümneid. Eesti viimase metsavennana tuntud August Sabbe langes Võrumaal arreteerimiskatsel 1978. a.
Teise maailmasõja järgne Nõukogude-vastane vastupanuliikumine Eestis jäi ulatuselt väiksemaks samasugustest liikumistest nt Leedus ja Ukrainas. Metsavendade koguarv oli siin väiksem, liikumine vähem tsentraliseeritud ning samuti ei kujunenud välja ühte üldtunnustatud vastupanuliidrit.
VÄLISVIITED:
- Tõnu Tannberg. Relvastatud vastupanuliikumine Eestis aastatel 1944-1953 julgeolekuorganite statistikapeeglis. Tuna 1-1999 http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/1999/1/1999-1-T6nu_Tannberg_lk24-30.pdf
