Vähemusrahvused Eesti Vabariigis enne Teist maailmasõda

​Kahe maailmasõja vahelises Eesti Vabariigis moodustas eestlastest enamusrahvus u 90% elanikest. Ülejäänud 10% moodustasid vähemusrahvused, kes jagunesid sõdadevahelisel ajal kahte põhimõtteliselt erinevasse rühma: hajutatult, peamiselt linnades elavad sakslased (16 000) ja juudid (4500) ning territoriaalselt kompaktsemalt koos elavad venelased (92 000) eeskätt Ida-Eestis ja rootslased (9000) Lääne-Eestis ja saartel.

Hoolimata vähemusrahvuste väikesest osakaalust kindlustasid Eesti esimesed seadusandlikud aktid venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele rahvustele rahvuskultuurilise autonoomia.

​Eesti Vabariigi 1920. a põhiseadus lubas vähemusrahvustel rajada oma kultuuri huvides autonoomseid asutusi, garanteeriti emakeelne kooliõpetus ja igale kodanikule jäeti õigus ise oma rahvusliku kuuluvuse üle otsustada. Piirkondades, kus vähemused moodustasid rahvastikust enamuse, sätestati õigus kasutada emakeelt ametikeelena kohalikes omavalitsustes. Saksa, vene ja rootsi rahvusest kodanikele garanteeriti õigus pöörduda kirjalikult emakeeles keskasutuste poole.

​Oluline tähis Eesti Vabariigi rahvuspoliitikas oli 1925. a vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus, mille alusel saksa ja juudi vähemus kasutasid kultuuromavalitsuse loomise võimalust, kuna venelased ja rootslased rahuldusid traditsioonidest, põhiseadusest ja omavalitsuslikult pinnalt tuleneva kaitsega. Seadus leidis rahvusvaheliselt hulgaliselt positiivset vastukaja.

​Eriti oluline oli kultuuromavalitsus baltisakslaste rahvusrühmale, mis oli välja kujunenud 13. sajandist alates maa ülemkihina. Vene impeeriumi kokkuvarisemise ja Eesti Vabariigi iseseisvumise tulemusena olid nad sunnitud loobuma oma senistest privileegidest ja juhtpositsioonist. Nende arvestatav roll riigi majanduselus säilis. Kultuuromavalitsus võimaldas neil Eesti demokraatlikusse ühiskonnakorraldusse integreeruda.

​Eesti suuremates linnades elanud juutide rahvusrühmasisest elu pingestas rivaalitsemine kahe voolu vahel, mis keskendus eelkõige keeleküsimusele (jidiš või heebrea) juudi koolides. Domineeriva positsiooni saavutas lõpuks sionistlik vool, omandades ülekaalu kultuuromavalitsuses ja suuremates juudi organisatsioonides. Juutide arv vähenes seoses nende pideva emigreerumisega Palestiinasse. Hoolimata väikesest arvust osalesid juudid aktiivselt riigi majanduses, kultuuris ja poliitikas.

​Rootslased olid Lääne-Eestisse ja saartele elama asunud alates 13. sajandist. Aastatuhande algupoolest on teada ka slaavi enklaavide olemasolu Eestis, lisa tõi sellele Vene usutüli tõttu vanausuliste sisseränne 16. sajandil. Rootsi ja vene rahvusrühm koosnesid peamiselt talurahvast ja käsitöölistest, kes ei olnud poliitikas ega ühiskonnaelus eriti aktiivsed. Nad ei rajanud ka kultuuromavalitsust, kuigi vene vähemusrahvuse esindajad olid kultuuromavalitsusest huvitatud. Mingil määral asendas seda 1923. a loodud Vene Haridus- ja Heategevate Seltside Liit. Rootslased jäid kultuurautonoomias äraootavale seisukohale, kuni rahvusrühm saab majanduslikult ja intellektuaalselt tugevamaks.

Lisateave artikli kohta