Vähemusrahvuste kultuurautonoomia ja kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis

​1925. a vastuvõetud vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus võimaldas neil vähemusrahvustel, keda oli vähemalt 3000 inimest, rajada avalik-õigusliku rahvusliku kultuuromavalitsuse. Kultuuromavalitsuse liikmestaatuse aluseks oli kandmine vastavasse rahvusnimekirja, printsiibiks oli seejuures isiku vaba tahe oma rahvuse määramisel. Kultuuromavalitsuse organid olid kultuurnõukogu (n-ö rahvuslik parlament), kultuurvalitsus (täidesaatev ja esindusorgan) ja kohalikud kultuurhoolekogud.

Kultuuromavalitsuse kompetentsi kuulusid vähemusrahvuse avalike ja eraõppeasutuste juhtimine ja järelevalve, kultuuri-, spordi- ning noorteküsimused. Vähemusrahvuste avalikke koole (kuni gümnaasiumiastmeni) rahastati riigieelarvest, erakoolide ülalpidamine ja kultuurivaldkonnad olid kaetud annetuste ja maksudega, mida kultuuromavalitsus võis oma liikmetele kehtestada. Kultuuromavalitsuse kompetentsi raames tehtud otsused ja sundmäärused ei vajanud valitsuse kinnitust, kuigi riigile jäi kultuuromavalitsuse üle laialdane järelevalve õigus.

Eesti Vabariigis oli kultuurautonoomia baltisakslastel 1925–1939 ja juutidel 1926–1940. Tegemist oli Euroopa mõistes erandliku ning hulgaliselt positiivset rahvusvahelist kajastust leidnud fenomeniga.


VÄLISVIITED:

Lisateave artikli kohta