Vaikiv ajastu

Koondnimetus 1930. aastate teise poole Eesti Vabariigi ühiskondliku elu kohta, kui riigivalitsemine ja meedia olid Pätsi autoritaarse režiimi tugeva kontrolli all ning kodanikualgatus oli maha surutud

12. märtsil 1934 tegi ametis olev riigivanem Konstantin Päts sõjaväelise riigipöörde. Seejärel tegutses tema juhitud valitsus esialgu ettevaatlikult, vältides samme, mis võinuks tekitada ühiskonnas pingeid. 12. märtsil kehtestatud üleriigilist kaitseseisukorda ja sellest tulenevaid piiranguid rakendati põhiliselt vabadussõjalaste vastu, keda süüdistati vägivaldse riigipöörde kavatsuses. Rahva enamik võttis riigijuhtide väiteid tõena, seda enam, et eelnenud poliitilisele kõrgepingele järgnenud vaikus oli paljudele meeltmööda.

Olukord muutus pärast seda, kui riigivanem Päts pikendas 7. septembril 1934 kaitseseisukorda, lükates ühtlasi taas edasi nii riigivanema kui ka Riigikogu valimised. Tasapisi hakkas kujunema vastasrinne, mis nõudis naasmist tavapärase poliitikaelu juurde. Sügisel kokkuastunud Riigikogus ilmnes, et ehkki valitsusel ei puudu toetajad, on vastased ülekaalus. Seepeale lõpetas siseminister Kaarel Eenpalu 2. oktoobril Riigikogu istungjärgu ja teatas, et parlament seatakse vaikivasse olekusse, s.t tulevikus tal enam kokku tulla ei lubata.

Pärast seda koondus kogu võim riigivanema ja valitsuse kätte. Peagi sunniti lisaks Riigikogule vaikima erakonnad, ajakirjandus ja haritlaskond. Piirati omavalitsuste, ametiühingute, kirikute jt institutsioonide õigusi. Kutsuti ellu Isamaaliit, kutsekojad ja Riiklik Propaganda Talitus. Ühiskonna tasalülitamise lõppakordiks sai uus põhiseadus. Selle jõustumine 1. jaanuaril 1938 tähendas küll Eesti naasmist õigusliku korra, kuid mitte demokraatia juurde. Vastupidi, autoritaarsus omandas põhiseaduse kaudu legaalse seisundi.

Pätsi valitsusel puudus selge ideoloogia. Selle poliitline programm põhines parempoolsel nn rahvusühtsuse teoorial, mis rõhutas eestlaste ühtehoidmist hoolimata nende haridusest, ametist ja jõukusest. Neid vaateid levitati Riikliku Propaganda Talituse kaudu, mis korraldas selleks muu hulgas mitmesuguseid rahvuslikke massikampaaniaid, nagu kodukaunistamine, nimede eestistamine jms.

Vastuseis vaikivale olekule oli nõrk ja seda ennekõike ühiskonna hoiakute tõttu. Suur osa rahvast läks võimude  ettevõetud sammudega kaasa – kes veendumusest, et need on riigile vajalikud, kes karjeristlikel eesmärkidel. Veelgi suurem osa langes poliitilisse apaatiasse, tundes rahulolu elatustaseme kiire tõusu üle ja jäädes ükskõikseks demokraatiapiirangute suhtes, mis tavakodanikku eriti ei häirinud. Tugevat opositsiooni ei tekkinud muuhulgas ka seetõttu, et Eestis kehtestatud režiim oli Euroopas üks leebemaid omasuguseid.

Lisateave artikli kohta