Vaivara koonduslaagrivõrgustik

Vaivara koonduslaager rajati augustis 1943 Ida-Eestis, u 20 km Narvast läänes. Koonduslaager allus SSi Majanduse ja Halduse Peaameti (sks SS Wirtschafts-Verwaltungshauptamt) SSi koonduslaagrite inspektorile. Laagri eesmärk oli varustada tööjõuga Saksa kontserni Kontinental Öl AG kontrolli all olevat Kirde-Eesti põlevkivitööstust, kus toodeti mootoriõli ning bensiini. Saksa vägede taganemine Kaspia mere äärsetest naftatööstuse piirkondadest alates 1943. a jaanuarist oli oluliselt suurendanud okupeeritud Eestis toodetava bensiini ja õli osatähtsust.

Vaivara koonduslaager tervikuna kujutas endast laagrite võrgustikku kokku 20 töölaagriga. Koonduslaagri komandantuuri staap asus Vaivaras ja seda laagrit kasutati eelkõige saabuvate vangide jaotamiseks töölaagritesse. Olulisemad töölaagrid olid Kiviõli, Kunda, Narva, Klooga ja Ereda.

Laagreid valvasid eestlastest ja venelastest formeeritud politseipataljonid ning organisatsiooni Todt teenistuses olevad sakslased. Vaivara koonduslaagri komandant, SSi Hauptsturmführer Hans Aumeier saabus siia Auschwitzist, olles koonduslaagrites teeninud alates 1939. aastast.

Aastase tegutsemisaja jooksul 1943–1944 toodi Vaivara võrgustiku laagritesse peamiselt Leedu getodest u 10 000 juuti. Neist hukkus või hukati Eestis ligikaudu 5000–6000. 1943/44. a talvel hukkus osa kinnipeetavaid epideemia, alatoitluse ja raskete töötingimuste tõttu. 1944. a juuni lõpuks oli surnud vähemalt 1500 juuti, teist niisama palju töövõimetuid oli saadetud ära mujal asuvatesse laagritesse väljaspool Eestit, kus nad hukati. Alates juulist 1944 algas laagrite järkjärguline evakueerimine, millega kaasnes ka töövõimetute või evakueerida mittejõutud juutide massiline hukkamine, mis lõppes u 2000 juudi massimõrvaga Klooga laagris 19. septembril 1944.

Kokku toodi aastail 1942–1944 Eestisse u 12 500 juuti, kellest kaotas siin elu u 7500–7800.


VÄLISVIITED:

Lisateave artikli kohta