VIDEO: Baltisakslaste lahkumine Eestist oktoobris 1939
VIDEO: Baltisakslaste lahkumine Eestist oktoobris 1939
Käesolev teos on kaitstud autoriõigustega vastavalt Eesti autoriõiguse seadusele. Teose reprodutseerimine, levitamine ja muul viisil kolmandatele isikutele üle andmine ilma teose autori või tema esindajate kirjaliku loata on keelatud.
Baltisakslaste lahkumine oli seotud Molotovi-Ribbentropi pakti salajases lisaprotokollis määratletud N. Liidu ja Saksamaa mõjusfääridega Euroopas, mille järgi Eesti ja Läti jäid Nõukogude alasse. Baltisakslased lisaprotokolli sisu kindlalt ei teadnud, ent võisid aimata Nõukogude Liidu sammudest Eesti suhtes. Eesti võimalik allutamine Nõukogude Liidu poolt tekitas baltisakslastes põhjendatud hirmu eriti seetõttu, et nad mäletasid bolševike käitumist nendega 1917. aastal.
Kuid Eestis elavad sakslased olid oma rahvuslike sidemete ja haridus- ja kultuurielu materiaalse sõltuvuse tõttu Saksamaast üsna vastuvõtlikud Reichi propagandale ning see sisendas kommunismihirmu baltisakslastesse ka teadlikult. Ümberasumispropaganda vastandas lootusrikka tuleviku Saksamaal sünge tulevikuga Eestis. Mahajääjaid nimetati reeturiteks. Saksamaa lubas ümberasujatele materiaalset tuge ja sotsiaalseid garantiisid.
See sõjale jalgu jäänud rahvakild moodustas 1939. aastal ca 1,6% Eesti elanikkonnast, kuid ajalooliselt olid baltisakslased olnud Eesti kõige mõjukamaks rahvusvähemuseks. Baltisakslasi seostatakse tihti ainult aadlikega, ent neid oli tollases Eestis suhteliselt vähe. Kogu elanikkonnaga võrreldes oli Eesti sakslaste hulgas ebaproportsionaalselt palju ettevõtjaid, haritlasi ja vaimulikke. Suurem osa baltisakslastest olid Eesti Vabariigi kodakondsed. Eestlased suhtusid baltisakslaste lahkumisse mitmeti: oli neid, kes nägid seda kui lõplikku lahtisaamist ajaloolistest rõhujatest ning Natsi-Saksamaale lojaalsest vähemusest, neid, kes tunnustasid baltisakslaste panust Eesti ühiskonda ja kahetsesid sellest ootamatut ilmajäämist ning neid, kes seostasid baltisakslaste lahkumist õigustatult Eesti peatse tulevikuga sovettide haardes. Lisaks oli palju isiklikku traagikat.
Filmilõigus näidatud laevale minek toimus nähtavasti 21. oktoobril 1939. Aurikule “Oldenburg” asusid Rakvere, Narva, Paide, Kiviõli, Kunda, Türi ja Tapa ning Tallinnas Lillekülas ja Narva ning Tartu maantee piirkonnas elavad sakslased, kokku 800 inimest. “Oldenburgil” lahkujate seas olid Paide linnapea ja pastor Gerhard Pärli koos abikaasa ja kahe lapsega ning üks Saku õllevabriku asutaja parun Baggohufvud.
Diktoritekst, kus räägitakse, et Eesti dokumendid ja Eesti kodakondsusest lahkumise avalduse äraandnud lahkujad asuvad laevale, “et vastu minna uuele tulevikule uuel kodumaal”, võis küll kajastada paljude lahkujate meeleolu sellel peaaegu valikuta ümberasumisel. Kuid siiski mitte kõigi oma, missuguse mulje filmilõik jätab. Mõned olid pisarais. Tulevik osutuski trööstituks. Baltisakslaste enamust ootas uus elupaik Poznani piirkonnnas, kus nad majutati pagendatud poolakate kodudesse. Sõja lõpul pidid nad sealt põgenema, mille käigus paljud hukkusid ja enamus kannatada sai. Filmilõigus nähtav 1914. aastal ehitatud aurulaev “Oldenburg” kandis märgilist saatust: ta uputati liitlaste pommitajate poolt 7. aprillil 1945, nii Oldenburgist kui Eestist mitme tuhande kilomeetri kaugusel Norras.
Kuid isegi kui baltisakslased oleksid oma saatust ümberasujatena teadnud, oleks olnud raske teha paremat valikut. Paljud või enamus neist baltisakslastest, kes ei lahkunud Eestist enne sõja puhkemist Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, langesid Nõukogude repressioonide ohvriks.